Menu
"Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!"
1998. aasta kevadel hakkasime otsima kohta, kus saaks suvel lastele laagri korraldada. Leidsime erinevaid laagripaiku, aga kui rääkisime kellega me soovisime laagrisse tulla, siis saime vastuseks, et kahjuks ei ole see võimalik. Kui olukord tundus juba päris lootusetuna, juhatas Jumal meid kokku Orissaare lähedal asuva Tumala mõisa eest vastutavate inimestega, kes meid lahkelt vastu võtsid, meie loo ära kuulasid ja andsid meile võimaluse seal laagrit pidada.
Tumala mõisa peahoone oli pikka aega olnud kasutuses koolimajana, kuid pärast kooli sulgemist oli see aastaid tühjana seisnud. Vett hoones ei olnud, aga aknad ja uksed olid ees ning mõnes ruumis oli ka elekter. Meile sobisid need tingimused väga hästi.
Väga keeruline olukord oli täide ja sügelistega. Ehitasime õue laudadest ja kilest pesuruumid ning vee soojendamiseks kasutasime tühje bensiinivaate, mille alla tegime lõkke. Alguses oli lapsi väga raske pesema saada, aga varsti said kõik aru, kui hea on puhas olla ning juba mõne aja pärast oli õhtuti pesuruumide juures pikk järjekord. 🙂 Väga suureks abiks oli see, et meie head sõbrad Norrast, Rootsist ja Soomest saatsid meile laagrisse riideid ja toiduaineid.
Rohkem kui kuu aega kestnud suvelaager osutus tõeliseks katsumuseks ühtviisi nii lastele kui ka täiskasvanutele. Tulvil üllatusi ja pettumusi, rõõmu ja raevu, usaldamist ja reetmist ning palju-palju avastamist ja õppimist. Õppimist mõistma, andestama ja armastama.
Laste vahel oli väga palju lahendamata konflikte, mida nad muud moodi ei osanud lahendada kui ainult kätega. Et kokkupõrkeid ära hoida, tuli meil sageli istuda õhtul nende magamistoas ja lugeda Piiblit, kuni nad ükskord kõik magama jäid. Laagris olles korraldasime Pöide kirikus öise jumalateenistuse ja lapsed, kes seda soovisid, said selle teenistuse jooksul ristitud.
Laagri jooksul kasvas meievaheline usaldus veelgi ning laagri lõppedes ütlesid lapsed, et nad ei taha enam Kopli Liinidele tagasi minna. Kui alguses oli õhtune käte-jalgade pesemine tüliküsimuseks, siis nüüd tahtsid kõik magada valgete linade vahel. Siis mõistsime lõplikult, et lapsed on valmis oma elu muutma, kuid selleks vajavad nad turvalist kohta, kus elada. Nad vajasid kaitstud ja hoitud olemist nagu kõik teisedki lapsed. Nad vajasid kodu.
