Neli vanemat (15-16-aastast) tänavapoissi (Roman B., Sergei P., Roman S., Andrei A.) tulid Peeteli kiriku keldrisse elama juba 1998. aastal pärast Saaremaa suvelaagri lõppu. Nende tänavaelu kogemus oli pikem kui teistel lastel. Neil oli palju raskem korrale alluda ja uuesti koolitee alustamiseks ei olnud nad valmis. Kuid abi ja tuge vajasid nemadki. Kokkulepe oli, et nad aitavad meil kirikut remondiks ette valmistada ja meie pakume neile selle eest süüa ja võimalust kirikus elada. Kuigi kelder oli külm, niiske ja pime, olid poisid selle võimaluse eest tänulikud ja ütlesid, et see on elamiseks väga hea koht.