Menu
"Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!"
Laste aitamine sai alguse 1997. aasta alguses ühel talveööl, kui Põhja- Tallinnas, Kopli liinidel kohtuti 9 vanemliku hoolitsuseta lapsega. Lapsed olid pesemata, määrdunud riietes ja väga arglikud. Proovisime nendega juttu alustada, kuid nad jooksid eemale. Kõige vanem poistest jäi paigale ja me küsisime, et kas neil on süüa vaja. Ta vastas, et toidu üle oleks neil hea meel.
Õnneks oli linnas lahti ööpäevaringselt avatud Westmani äri, kus sel ööl tuli käia kaks korda, sest esimesel korral ostetud toit sai kiiresti otsa. Koplist koju sõites mõtlesime, et oleme teinud Jumala abiga ühe hea teo ning olime kindlad, et see jääb viimaseks sõiduks linnaossa, mis oli kuulus kriminogeensuse, narkomaanide ja kodutute poolest. Järgmisel päeval hakkasime mõtlema, et laste kõhud on tühjad ka täna ja homme. Samal õhtul läksime uue toiduga tagasi ja käigud Koplisse muutusid regulaarseks paaril korral nädalas.
Noorimad lapsed, keda hakkasime aitama olid 5-6 aasta vanused ja vanemad 15 aastased. Majades, kus nad elasid, ei olnud vett, elektrit ega tualette. Tualetina kasutati sama maja esimest korrust, kus keegi ei elanud. Vahetevahel, kui mõni ettevõtlikum täiskasvanu oli vedanud tänavavalgustuse posti otsast majja kaabli, oli öösiti võimalus elektrit kasutada, aga tavaliselt võttis elektrifirma kaabli peagi jälle maha. Sageli elasid lapsed vanematest eraldi, kuna nii oli neil turvalisem, kuid oli ka paar last, kes ei teadnud, kus nende vanemad on. Koolis käimine oli sellistes oludes elades väga keeruline, kuigi mõned lapsed seda vahel üritasid.
Ühel päeval küsisid lapsed: “Te olete ju kirikust. Miks te meid kunagi sinna ei kutsu?” Pimedasse, kinnimüüritud akendega ja külma Peetelisse, kus ühest kraanist tuli külma vett ja keldrisse jooksis vesi? Nendes tingimustes ei olnud võimalik lastele vajalikku toetust pakkuda ja meie ühised tegevused jätkusid vabas õhus.
1997. aastal viisime Kopli Liinide lastele põhiliselt süüa, sooje riideid, tekke-patju ning korraldasime väljasõite loodusesse. Meie põhiliseks transpordivahendiks oli 3 kohaline Ford Transit väikebuss, mille pakiruumi panime lapsed, toidu ja paar jalgpalli ja sõitsime linnast välja.
