Peeteli kirik valmis 1938. aastal. Ehituse eestvedajaks oli baltisaksa kirikuõpetaja Roderich Bidder, kes teenis kogudust aastatel 1929-1939.  Kirik suleti nõukogude võimu poolt 1962. aastal ja anti kasutamiseks Eesti Telefilmile, kes kasutas seda  filmistuudio ning laohoonena.

Kui kirik 1993. aastal kogudusele tagastati, olid kiriku aknad kinni müüritud, puudus küttesüsteem ning elektri-, vee- ja kanalisatsioonisüsteemid olid väga halvas olukorras. Kuna hoonel puudus drenaaž, siis tungis kiriku soklikorrusele vesi. Õpetaja tööruumina oli kasutusel endise filmistuudio ilma akendeta heliruum, kus toimusid nii leeritunnid kui ka hingehoidlikud vestlused.

Koguduse majandusliku toimetuleku parandamiseks oli osa ruume välja renditud. Kiriku teisel korrusel, endises õpetaja korteris, ühes veidi paremas korras olevas toas toimetas Ameerika autode varuosasid müüv ettevõte. Kiriku kõrvalhoone oli välja renditud puutöökojaks, kuid rendist saadavatest summadest piisas vaid koguduse hädavajalike kulude katmiseks. Majandusliku olukorra parandamiseks ning kiriku renoveerimiseks vahendite kogumiseks kaaluti ka teiste kasutamata ruumide kinnisvarafirmale välja rentimist. Sellises olukorras kogudusele oma õpetaja leidmine ei olnud väga lihtne ülesanne. 

Aastatel 1996-2016 töötas Peeteli koguduse õpetajana Avo Üprus. Ta tõi endaga kaasa visiooni, mille kohaselt peab sotsiaalselt tundlik, avatud ja aktiivne kirik kujunema oma kogukonna integreerijaks ja tervendajaks ning abi pakkumisel tuleks alustada nendest, kes vajavad meie abi kõige enam.  Õpetajaks saades rääkis Avo Üprus koguduse liikmetele, et kui Jumal lubab, siis kunagi tulevikus võiks Peeteli kirik töötada 24 tundi ööpäevas ja pakkuda abivajavatele inimestele toetust. Sel ajal tundus see mõte paljudele inimestele ebareaalsena.