Menu
“Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid.”
Meie head sõbrad ja toetajad pakkusid meile vahendeid, et rentida Tallinnas maja, kus saaksime avada lastekodu, kuid keegi ei olnud nõus meile maja rentima. 1998. aasta sügisel tegid koguduse õpetaja koos koguduse juhatuse ning laste toetajatega otsuse, et ainuke võimalus lapsi aidata on pakkuda neile elamisvõimalust Peetelis. See oli nüüd ka võimalik, kuna hiljuti olid päevakeskuse ruumides valminud tualetid ja duširuumid ning lastel tekkis võimalus ennast pesta.
1998. a lõpus pakkusime lastele välja võimaluse, et kõik, kes on nõus iga päev koolis käima, loobuma suitsetamisest, liimi nuusutamisest ning alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamisest, võivad tulla kirikusse elama. Ei olnud lubatud kakelda ja ropendada. Pärast kooli tuli tulla otse koju õppima ja õhtul pidi kohal olema kella kaheksa paiku. Laste jaoks, kes on aastaid tänaval enda kehtestatud reeglite järgi elanud, oli see raske valik. 1999. aasta jaanuaris tulid kaks tüdrukut ja ütlesid, et nemad on nõus. Sellest ajast alates on Peeteli kiriku sotsiaalkeskus pakkunud lastele toetust ööpäevaringselt.
Lapsi, kes tahtsid kirikusse elama tulla lisandus kogu aeg ja sügiseks jäid ruumid kitsaks. Ainuke koht, kuhu sai eluruume juurde ehitada, oli nõukogude ajal kinni ehitatud kiriku orelirõdu. 1999. aasta oktoobris valmisid seal kaks uut magamistuba, wc ning duširuumid ja aasta lõpus elas Peetelis 12 last.
