Pühapäev 29.06.2008. Reelika leeripüha. Ps 139, 1-16; Js 43, 1-7; 1 Pt 2, 2-10; Mk 10, 17-27
Ära karda, ma olen Sind lunastanud...
Elavast kivist ja pühast rahvast...
Selle nädala sõnaks on Ära karda. Seda tahan kõigile elluastujatele ka korrata. Ära karda. Elus on nii palju ilusat, huvitavat ja väärtuslikku, et see korvab ohtlikkuse, reetlikkuse ja madaluse, mis meid paratamatult ründab. Me peame olema selleks rünnakuks valmis ja säilitama tänumeele ja usu kaunisse ja heasse, huvitavasse ja väärtuslikku. Lunastatud suudavad seda, ja suutlikkuse kahanemine on märgiks lunastususust taganemisest.
Lunastus on vana ja võõras sõna. Nagu õndsuski. Paljud naeravad, aga see naer kõlab kõledalt. Sest mida muud vajaks inimene enam kui lunastust, mis viib õndsusele. Lunastus on vabanemine kurjast, mis vaevab inimkonda ja inimest. See on vabastamine heaks, mitte ükskõik milleks, vaid heaks. Mitte oma vagaduse rõhutamiseks vaid lihtsalt vaba olemiseks. Uku Masing on öelnud, et meil tuleb mõndagi ületada, sealhulgas ka soov olla parem, vagam, usklikum. Seda suutes oleme end lunastatuna üle andnud Jumalale ja Tema juhtimisele. Siis on juba õigupoolest ükskõik, kas maailm manab meid patususe või usklikkuse pärast, meie oleme saanud sedavõrd enesteks, et ei vaja välist heakskiitu ega kinnitust oma hoiakutele ega käitumisele. Enesekssaamine on ülim õndsus elavale ja täiskasvanule. Kui Jeesus on soovitanud meil saada kui lapsed, siis ei ole ta soovitanud muutuda lasteks tagasi (võttes omaks viieaastase kombed). See, mida lunastaja silmas pidas, on saamine lapsemeelseks ka siis, kui oleme valulistest kogemustest rikastatud, reetmistest ja madalustest üle elanud ja ohud ületanud häbita ja hirmuta. Siis oleme saanud taas siirasteks nagu kiviaida taga mängivad lapsed, kes on kindlad oma vanemate armastuses ja hoolitsuses. Kui lapsed ei kahtle homses, siis meiegi ei peaks muretsema homse pärast säilitades tänumeelse kindluse tänases: päevas ja hetkes, milles peame realiseerima oma elu. Päevas ja hetkes, milles võib olla valu ja rõõmu ning milles kohatud inimene ja olukord on tähtsaim ja olulisim. Seepärast ära karda tänast ega homset, sest sa oled lunastatud ja seotud oma lunastajaga ristimise imelise saladuse kaudu.
Vanade tähendamissõnade väärtus on tõestatud nende kestmisega üle sajandite. Ma olen kindel, et nii tänane leerilaps Reelika, kui ka need, kes võivad tagasi mõelda oma aastatetagusele või isegi kümnendite tagusele jaa sõnale, mille nad altari ees on andnud, peavad püsivalt uuendama oma usku, lugedes ja kuulates jumalasõna, mis olgu teie jalale lambiks, nagu VT Laulik on öelnud. Et te ei komistaks, ei kukuks, ja kui see siiski juhtub, et tahaksite, julgeksite ja suudaksite taas tõusta ning edasi minna.
Nende tähendamissõnade hulgas on ka Peetruse tunnistus elavatest kividest ja Jumala rahvast. Kividest ehitatakse üldiselt teid ja maju. Majad võivad olla templiteks ja kodudeks, aga ka kindlusteks ja vanglateks. Teed võivad viia nii templitesse kui vanglatesse. Mulle meenub omaaegsest Gruusia (rezissöör Abuladze) filmist vanaema, kes esitab sügavmõttelise küsimuse: milleks tee, kui see ei vii templisse. Seega määrab tee väärtuse siht, mitte vastupidi.
Sihiga on aga teisiti. Tempel võib olla kodu ja vastupidi. Kui Jaakob nimetas kunagi Luusi nime kandnud asumi ümber Peeteliks, siis mõtles ta selle mõiste tähendusele. Ja see tähendus oli ja on lihtne: Peetel on Jumala koda, Jumala kodu. Seega on Jumala koda ka kodu. Ma soovin väga teile kõigile ja eriti Reelikale, et teie kodud oleksid Jumala kojaks ning et Jumala koda, kirik oleks teile koduks ja mitte vanglaks.
See eeldab, et mõistaksite õieti vabadust, mille annab usk. Jeesus ütleb: tunnetage tõde ja tõde teeb teid vabaks. Usk on selle sõna valgel kindel teadmine olulisest nähtamatust. Tõest elu kohta, inimese kohta, iseenese kohta. Tõde, mis vabastab pole mitte niivõrd reeglite ja valemite kogum vaid nurgakivi inimese eluruumile, kodule, elule. Sõnade teadmisest on suurem just nimelt sõnatu teadmine. Nii kummaline kui see ka ei tundu, on tegemist hoiakuga. Hoiak võib olla su ingel, su õnnistus, kui ka su needus. Hoiak on midagi, mida ei saa kombata ega haarata, aga mis ometi määrab paljus me elu. Elu aga on seespidiselt teie hing ja välispidiselt teie pühakoda. Hoidke see avatuna ja puhtana.
Liibanonis sündinud ja algul araabia keeles kirjutanud luuletaja ja müstik Kahlil Gibran on soovitanud: ehitage oma kujutlustest lehtla keset tühermaad, enne kui hakkate ehitama maja linnamüüride vahele /.../ teie maja on teie avaram keha. See kasvab päikese käes ja magab öö vaikuses, ja sugugi mitte ilma unenägudeta /../ ja see, mis on teis piiritu elab taevalossis, mille ukseks on hommikukaste ja akendeks öö laulud ning vaikused.
Olen imetlenud keskaegseid katedraale. Aga ometi on need taevalossi mudelid ja varjud, mis väljendavad enam inimeste püüdlusi ja tõlgendusi kui taevariiki, mis Jeesuse sõnul peitub meis enestes. Kas peaks Jumal elama kätega ehitatud kodades, küsivad juba VT prohvetid, kes ütlevad ka, et meie jumalateenistus peab olema vabastava iseloomuga, mitte ahistama ega tootma „raskuse vaimu“ vaid pigem pakkuma selles osalejatele igaviku talumatult kaunist kergust, muutes selle talumatuse talutavaks ja omaseks.
Peetrus kasutas metafoori elavatest kividest. Nendest ehitub tõeline tempel.
Jeesust ei võetud vastu. Aga tema elu, tema teod ja tema sõnad ei jätnud maailma enam selliseks nagu see oli enne tema tulekut. Keegi, kes on kogenud ta ligiolu ei ole enam endine.
Kui kõnelete Jumalast, siis peab see olema kogetav. Ma ei öelnud arusaadav. Uskmatu süda ei pruugi mõista Jumalat ega teda omaks võtta. Aga igaüks saab aru, kui me valetame. Üks haiku kõlab nii: ütlesin mandlipuule: õeke, kõnele mulle Jumalast. Ja mandlipuu puhkes õitsele. Kõnelgu teie elud mandlipuu keeles, mida ei saa jätta kuulamata ja tähelepanuta. Siis olete täitnud hästi oma võimalust olla preestriteks pühas preesterkonnas.
Ärgu jäägu tühjaks teie sõnad, teie teod ega teie elud. Olgu need täidetud Jumala väest. Te olete Jumala rahvas, püha preesterkond ning see, mida teete annab tunnisust Temast.
Aamen