EELK Tallinna Peeteli Kogudus


Külviringi päevikud (1941)

Teisipäeval, 22.aprillil 1941 aasta
Astusin sel päeval jälle üle kaua aja, peale haigust, üle kiriku ukse läve. Leerituppa jõudes leidsin eest juba mõne tütarlapse ,kes olid nagu näha, lõpetanud just õpetajaga jutuajamise, sest õpetaja pöördus meie poole. Selle „meie“moodustasime mina ja Ernst. Peagi alustasime piiblitundi, oodates veel mõned minutid teisi, hilisemaid. Lõpuks alustasime siiski kõigest 5 külviringlasega. Sel päeval arutasime Luuka 3-dat peatükki 1-21 salmini. Peale selle, kui nende salmide arutamine läbi, siis palus õpetaja meid valmistada ette järgmiseks korraks ka 4-jas peatükk.  Hiljem arutasime veel jooksvaid küsimusi nagu näiteks järgmisest leerist ning igaühe enda isiklikust elust. Lõpetasime palvetunni palvega .
Georg

Teisipäeval, 23. Septembril 1941.a.
Ligi kuu aja eest lõppes Eestis verine kommunistide hirmuvalitsus. Kümnedtuhanded Eesti rahva pojad ja tütred on vägivaldselt küüditatud Venemaale, väga paljud on tapetud piinakeldrites ja mujal. Kes teab nende õnnetute arvu ja nende nimesid,kelle eluküünal kustutati? Jumal üksinda. Tema mõistab õiget kohut ja sõdib õiguses.
Ka meie koguduse õpetaja, usuteaduse magister Karl Tiit, vangistati möödunud Nelipühi pühadel öösel, viidi teadmata kuhu ja senini ei ole midagi selgunud tema saatuse kohta.
Kogudus saadab eespalveid oma armsa hingekarjase eest  Kõigevägevama aujärje ette. Mis inimeste juures võimata, seda võib Jumal teha!
Kogudust juhib õpetaja äraolekul end Tall. Linnamisjoni õp. mag. Adolf Horn
Teisipäeval,23 sept.1941 a.  kogunesid noored esimest korda omavaheliseks piiblitunniks koguduse saali. See piiblitund oli väga õnnistatud.

Teisipäeval  11. nov.1941.a.
Seekord oli meid koos 8 noort. 6 tütarlast ja kaks poissi. Algasime seda piiblitundi seekord kahe noormehe saatel, kuna õpetaja oli seekord haige , mis teda takistas tulemast.
Algasime alguslauluga „Ma kummardan Sind, armuvägi.“ Siis esitas üks noormees küsimusi  varem õpitud lugudest.Näit: Vana-Testamendi ajaloo rm., kelle õpilane on Markus, kelle õpilane Lukas. Mitu ptk. on Matt., Mark., Luk,. Joann,. Ap. Teg.rm. Suurte ja väikeste prohvetite nimed. Miks nimetatakse 4-prohvetit suurteks, kuna 12 väikesteks.
Pääle nende küsimuste lugesime  Matt. ev. 3 ptk. Igaüks luges kordamööda  4 salmi, mille järele noormees meile seda sisu selgitas.
Vahete-vahel selgitasime ka muid küsimusi, näit: mis tegu on inimelus patt ja mis õige. Jõudsime otsusele, et nii mõnigi tegu, mis inimestele on kombeks saanud on patt, näit: suitsetamine,tantsimine, kaardimängimine, samuti ka liigne lokkimine.  Nii sõbralikult ja üksmeelselt seda piiblitundi veetes, lõpetasime viimaks laulu ja palvega. Kirikust väljudes oli noortemeeste soov, et meie ka teisi noori tooks Jumalasõna juurde, kes pole veel tahtnud. Jumal aidaku , et neid noori koguks meil tulevikus veel rohkem.
A. Raatma

Teisipäeval  18.11.41.a.
Oli järjekordne  noorte õhtu , minul juba kolmas  sel  sügisel. Täna oli rõõmustavalt kaheksast koosolijast viis,( Eha, Elfi, Lydia,Endel, ja Heljot), endised külviringlased, leeriõed-vennad.
Õhtul oli väga tore ja palju pakkuv. Teadusliku külje poolest, nagu alati ,sisustas seda õp. Horn õige tublisti. Nii saime teada, et „evangeelium“ algkeeles „evangelion“ tähendab rõõmusõnumit; saime kuulda laulu „Las ma lähen…“ kreeka, heebrea ja ladina keeltes ja kuulsime mitmete nimede, nagu Matteus, Veronika jt. tähendusi ja keelelisi analüüse. Soovikorral lubas õpetaja meile heebrea keelt  õpetada. Ma usun ,et igaüks seda soovib ja me pea sellega algame. Ka kõnelesime vanade raamatute üle. Õpetaja lubas meile järgmisel korral näidata eesti keelse Piibli esimest trükki. Muu seas tuli ka kõne alla „7 Moosese“ raamat. Mõned ,kes seda enne ei teadnud, said nüüd teada, et Mooses säärast raamatut kirjutanud pole. Võib-olla nimetatakse seda „mustkunsti-raamatut“ seepärast nii, et Mooses tegi imetegusi.  Silmamoondajad tegid küll neid järele, aga Moosese kepist uss neelas teiste omad alla ja ka vett ei suutnud nad vereks teha.
Teadusliku külje kõrval püüab õpetaja koosolijaile ka istutada usku südamesse.
U. testamendist kordasime Matt.(4) 3. Ptk., mis käsitleb Jeesuse ristimist Johannese poolt. Selle ptk. lõpus esineb moment, kus oli tajutav Kolmainus Jumal- Poega ja Pühavaimu nähti ja Isa häält kuuldi. Enne lõpetamist pärisime veel  õpetajalt, kuidas on sellega, kui laps sureb enne ristimist. Kas ta peab ürgpatu tõttu , milles ta ise süüdi pole  hukkuma? Sellele andis küsitav eitava vastuse ja toonitas, et Jumal on õiglane kohtumõistja.
Järgmiseks korraks paluti meid pähe õppida U.T. õpetlikud raamatud. Koosolek lõppes nagu tavaliselt- laulu ja palvega.
Õpetaja avaldas ka mõtet, et me võiks endist moodustada väikese laulukvarteti. Mõte on hea ja loodame, et see leiab ka kõigis soodsat vastukaja. 
Endel Koitlepp

19.11. 41.a.
Jälle kord hulga aja takka on see vana armas raamat minu käes. Jälle kord on mul aukohuseks siia joonelistele lehtedele omi mõtteid välja valada.
Kui selle kätte võtan,meenub aeg,mil algatasime tolle,ka õp.Tiidu poolt heaks kiidetud,päeviku pidamise mõtte.Meenub see,kuidas korjasime oma vahel raha seks,et osta päevikuks sobiv kaustik.Siis,kui ma ei eksi,tõi  Lydia selle ärist ja minule anti vastutusrikas ülesanne: esimesena kirjutada värskesse päevikusse,teha sissejuhatus,rajada algus ja ühes sellega ka anda eeskuju järgmistele,kes selle kord enda kätte saavad ülesandega rikastada neid lehekülgi enda kirjutisega ja illustratsioonidega.Nüüd,samuti nagu vist kõik teisedki,enne kirjutamist löön päeviku lahti ja loen,mis siin enne mind on kirjutatud.Õieti küll mina vaatan,mis juurde on tulnud ja enne nähtu loen veelkord läbi,et värskendada mälestusi.Kirjutatud on üsna palju ja hästi,aga illlustratsioon-jah,see on päris unustusse jäet.
Filmina möödub silme eest me möödunud tegevus.Koos käimised,meie väikesed orkestriproovid ja perekonna-ja jõuluõhtud,mida me oma kvartetile sarnaneva orkestriga ja soolopaladega sisustada aitasime.Ja selle kõigega koos lahutamatuna meenub Kalle,me hea sõber ja õpetaja.Lahke ja
autoriteetne õpetajana ja tubli sõber suusaretkil ja eraelus.
Kui tore oli too päevikusse märkimata jäänud suusaretk,mille kolmekesi: mina,Kalle ja Heljot 16.märtsil tänavusel kevadel ette võtsime.Enne Stroomile,siis ringiga ümber Seevaldi  Paldiski maanteed kaudu Pelguranda,väike puhkus ühe küüni juures  sooja kevadise päikese paistel,knips fotoaparaadiga,ja siis sealt…   …otse alla tuult üle lahe jää Rocca- al-Maresse. Tagasi sõit vastu tuult oli üsna väsitav , aga selle higi ja kontidesse pugenud külma pesime Kalle poolt lahkelt pakutud sooja duši all ära.
Viimase külma kehast peletas veel soe tee.Ehk jälle päev,mil ühes Tiiduga koguduse vanadekodu vanadele jõulurõõmu käisime viimas. Kui rõõmsad olid  vanakesed ja nendega ühes ka meie! Tõesti tore!
Aga kui pühap. esimesel juunil kuulsime, et me kalle, õp. mag Tiit eelmisel päeval oli punaste poolt viidud teadmata kuhu, valdas meid suur kurbus. See oli lõpp! Me olime kaotanud oma juhi. Ja tuligi ,mis tulema pidi. Külviring lagunes.
Suve jooksul veeres raske sõjavanker üle me maa ja jättis kõikjale oma jälgi. Ka viis ta endaga kaasa kaugele Venesse mag. Tiidu ja veel mõne me ringist.
Saabus sügis. Muutunud oli väga palju. Muutunud oli riigivõim ja olid muutunud ka olud me kodukirikus.
Õp.mag. Tiidu asetäitja õp. mag. Horn peab rõõmustaval kombel Külviringi eeskujul ka teisipäeviti noorte koosolekuid. Siin avaneb ka külviringlasil jälle võimalus kord nädalas  Jumalasõna juurde koguda.  Ei ole ka võimatu, et meist, kes me nüüd siin koos käime, kujuneb pea uus „Külviring“

Teisipäeval, 9. detsembril  1941.a.
Seekord oli meid piiblitunniks kokku tulnud 5 (3 tütarlast ja 2 poissi).
Algasime piiblitundi laulu ja palvega, mille järele lugesime Matt. ev. 4,18-25 , mille sisu õpetaja lähemalt seletas.
Järgnevaks tegi õpetaja  ettepaneku lükata piiblitunni algus tunni võrra edasi. See otsus võeti vastu, ning meie piibli tunnid algavad nüüd igal teisipäeval kell 7 õhtul.
Lõpetasime piiblitunni palve ja lauluga .
Erika.

Teisipäeval  16. XII. 1941
Täna olukorrast tingituna pidime Endliga veidi hilinema n.n. akadeemilise veerandi  võrra. Kui jõudsime leerisaali kostis juba  kiriku kantseleist pühalik  lauluviis. Avasime ukse ja juba sisseastudes märkasime, et meile oli külla tulnud õp. Leib.
Õpetaja Horn küsis meilt Piibliraamatuid ja arvatavasti veendus ta , et meil nad kõik on peas, sest kõik küsitud vastasid soravalt. Ka oli õpetaja Horn kaasa toonud kreeka keele grammatika ja raamatu, milles oli „Las ma lähen“ kirjutatud paljudes keeltes.
Õpetajad Horn ja Leib lugesid meile ette noid tõlkeid kõigis keeltes, et tutvustada meid eri keelte kõlaliste iseärasustega. Eriti huvitav oli heebrea keel. Hiljem õp.mag. Horn andis meile ülevaate Moosese raamatutest. Saime teada, et  5 Moosese raamatut kannavad kreeka keeles nime (penta töih)
I    Moosese raamat ehk  Genesis
II   Moosese raamat ehk  Levitikus
III Moosese raamat  ehk  Exodus
IV Moosese raamat  ehk  Numeri
V  Moosese raamat  ehk  Deuteronomium
I raamat, Genesis (kr. loomisest) jaguneb kahte ossa. 1. 1-11 ptk. ürglugu.  2 osa ptk 12-50, patriarhhide lood.
Liidia pani ette tuletada meelde meie armsa õpetaja, Kalle , kogudusse õnnistamise teist aastapäeva.  Me kõik nõustusime sellega ja otsustasime, et viime õpetaja prouale lilli.
Hiljem arutasime jõulupuu küsimust. Lõpuks jõudsime nii kaugele, et otsustasime korraldada oma jõulupuu II püha õhtul algusega kell 18.00. Loodame, et sellest tuleb tore ja kodune koosviibimine.
Heljot

Täna, kesknädalal-17.detsembril 1941.a. meenutasime  vastavalt eilsele otsusele õp. K.Tiit`i  Peeteli koguduse õpetajaks õnnistamise päeva. Selleks me Liidiaga  Külviringi esindajaina viisime õpetaja prouale lilli, alpikannekesi.
Proua Tiit oli meeldivalt üllatatud me ettevõttest ja tänas Külviringi oma abikaasa nimel. Külalislahke proua soovil veetsime mõned hubased hetked keskustelles Kallest ja ka päevaküsimusist. Vestlusel  selgus , et ta usub kindlasti Kalle peatsesse kojusaabumisse.  Meie ühinesime lootusrikkalt selle arvamusega. Ka näisid selles kindlad olevat õp. Tiit´i väikesed pojad, kes toas ülemeelikult vallatlesid.  Ainuke mure oli neil, et kes meile jõulude ajal klaverit mängib, kui isa ei ole.  Kuid nagu me kõik, nii loodavad ka nemad , et küllap varsti isa  teeb neile tasa , mis klaverimängust ja muust jõulude ajal puudus tuli.
Usume kõik, et see teostub-------
------------Dei Gratia!
Endel

Reede 26 dets .
Sammun ka selle aasta jõuluõhtul meie külviringlaste omavahelisele koosviibimisele. Minu sisse astudes on leerisaal täis mudilasi, kõikidel maiustustepakike käes. Näen,kuis säravad mudilaste silmad ning kuis naeratab suuke. Tahtmatult meenub mulle mu oma lapsepõlv….
Peagi on leerisaal tühi käratsevatest mudilastest ning võime alata ettevalmistustega. Minu imestuseks kattub laud sama rikkalikult maiustustega kui eelmiselgi aastal. Kaunilt särab oma küünaldes väike kuuseke laua nurgas, kuulutades taas Jeesuse Kristuse sündi.
Iga külviringlane kannab midagi ette, et luua seltskonda kodust tunnet. Nii kuuleme muusikat ning jõulukohaseid ilulugemisi. Õp. Horni juhtimisel ning meie väikese orkestri saatel laulame jõululaule. Hiljem minu üllatuseks on kingituste loosimine. Kõigile on mõeldud, kõik  on korraldatud, et jõulurõõm oleks täielik. Ja selleks heaks ingliks, meie külviringlaste seas, kes kõigile mõtleb, võin täie õigusega nimetada Lydiat. Tema energilisel juhtimisel  saab nii mõnigi koosviibimine kodusema ilme.
Koosviibimine lõpeb laulu ja lõpupalvega mida juhib õp. Horn, kuna iga külviringlane saadab oma palve vaikselt Jumala poole. Peale palvet lahkub õp. Horn  ning ühisel nõul ning jõul peseme sööginõud.
Eha

Teisipäeval. 30.12.41.a.
Algame koosviibimist ühise lauluga „Ma kummardan sind armu vägi“. Laulu teist salmi lauldes tuleb ka õp. Horn.  Ta palvetab meiega ühiselt ning lahkub meist pärast palvet. Meie ühine koosviibimine lõpeb sama laulu viimaste salmidega. Seekord oli meid koos üheksa.
Eha

Kolmekuningapäeval 6  I/42
Saabunud on jälle teisipäeva õhtu. Sammun kirikusse, kuid seekord mitte noortetundi, vaid Kolmekuningapäeva mööda saatma.  Algame seda koosviibimist laulu ja palvega. Siis jutlustab vend Pärnamets Matt. ev.  2, 16-23. Ta toonitab ka ühtlasi, et täna lõpetame need pühad. On saabunud jälle aeg, kus võime üheskoos istuda Jumala sõna juures.
Oleme astunud jumala abiga uude aastasse , kuna tulevik on meil täiesti tume. Ei tea, kuidas möödub see aasta. Kui saabuvad jälle Jõulud ja Kolmekuningapäev, kas me siis veel kõik koos oleme. Ehk on mõni juba üleval oma päriskodumaal. Nüüd kus on kirikuuksed jälle avatud, käigem ikka üheskoos  armuõpetust kuulamas, ärgem jäägem mitte külmaks ja ükskõikseks.
Pääle venna jutlust esitab noor vend Säär ühe laulu kandle saatel. Imekaunilt kostavad kõrvu need vaiksed, õrnad kandlehelid. Samuti kogudus näib hoolega  kuulvat.
Järgmisena astub kantslisse õp. Horn, et veeta veel viimaseid päevi selles koguduses.  Ta jutlustab Matt. ev. 2 ptk.
Lõpuks esitab noor vend veel ühe laulu kandle saatel, millele järgneb palve.  Palves mõtleme ka koguduse õp. K. Tiit´ ule, samuti oma kodumaale ja teistele inimestele, kes meist on kaugele viidud. Siis laulame veel  lõpulaulu ja lahkume jällenägemiseni.
Asta Raatma

20. jaanuar 1942.a.
Sinult üksnes sinult meie mineviku näitaja, tahan küsida:“miks jälle oled minu käes, kuidas nii ruttu jõudsid minuni, avalda seda ometi kord oma ridadel, miks on sinul nii vähe lugupidajaid“?
Samm-sammult kirikule lähemale ja kivi-kivilt muutub süda raskemaks. Siin kerkib küsimus miks?, Kerge on vastata, aga raske üle saada. Jah! See muretekitaja on meile kõigile tuntud kiusaja, vaenlane kurat. Ka nüüd ei jäta ta mind rahule, ta teeb  meid nii saamatuks, ta ütleb:“mine ära, ega sinust ikkagi kasu ei ole, täna te ikkagi midagi tehtud ei saa, usu mind, -sa oled seda ise kogenud.“ Ta teeb mul kodu palju ülesandeid ja näitab, et kõik on tähtsam. Tema näeb meid üksinda , olevat, jah!, tõesti oleme ilma õpetajata, aga kahjuks ta ei tea, et meil on juhatajaks kõigevägevam Jumal. Aastatuhandeid on ta kogenud, aga siiski ta ei tea, et Kristus on kuningas, võit on Ta päralt!  Sellele vaatamata, et tunnen Jumalat üsna läheduses, sellele vaatamata, et ta võttis mind omaks lapseks, julgeb ta tulla ja mind hirmutada, ta julgeb tulla ja  mind võrgutada; ja mina „argpüks peaksin teda kuulma ja kohkuma ta ees,?! Ei iialgi !
Kindlal vendel, Jumal korraldab, algame piiblitundi, viiekesi ümber laua istudes, palvega mida peab Endel. Sellele  järgneb samuti Endli poolt raamatust lugemine, mille pealkirjaks on :“ Kuningas käib eel.“ Vaevalt esimene osa loetud tervitab meid õp. Horn üteldes:“ Tulin last ristimast ja jäin hiljaks, täna olen viimast korda teie seas  ja tundsin suurt rõõmu, et ikka olete tulnud.
Kõigile üllatustele, rõõmule ja muule, mida valmistas õp. tulek, järgnes vaikides teksti seletamine, milleks oli Joh. Ilm. 21 peatükk. Kell 9 lahkusime jällenägemise lootuses lauluga „Issand Sa Ainuke…“ ja järgmiseks kokkutuleku ajaks määrasime esmaspäeva, lootes näha noori suurema perena , sest seekord nägime selgelt Jumala imelisi teid ja tõotuste täitumisi, kuidas Ta palvetele vastab ja oma saadikud välja saadab.
Jumala teed on tõesti imelised.
Armas päevik , sulle tahan veel rõõmu teha ja rääkida oma elamusist möödunud nädalal. Sa oled palju kuulnud meie laiskusest; oled kuulnud ka meie vaidlusi; sa oled kuulnud meie kurbusi, meie armsa Kalle äraviimisest; oled kuulnud meie ebaõnnestunud suusapäevast.  Sa leplik raamat, kord aastas  tahaksin sind rõõmustada.
Sinu sõber . Lydia, ja kindlasti ka teised, keda sa tihti külastad, on möödunud nädalal kõnelnud oma Isaga. Pean ütlema , olen rõõmus ,et Issand on mind kutsunud, sest kui ta kutsub siis võtab ta ka vastu, ja kui ta vastu võtab siis kuulun temale ja olen Tema laps. Armas päevik, mis suuremat sa tahta võidki, kui et kõik su noored sõbrad annaksid end Issandale. „Issand pööra mind ümber, siis pööran ma ümber!“
„Issand jää meie juure“….
 Lydia

Esmaspäeval, 26 jaanuaril 1942.
Esmakordselt on mul võimalus sellesse raamatusse kirjutada. Ei tea õieti kuidas seda teha ja seepärast löön ta lahti ja vaatan ,mis enne mind siia on kirjutatud. Kuigi ma ei oska ehk nii hästi kui teised, algan siiski Jumala abiga ja püüan omagi aukohust selle raamatu vastu täita.
Olime määranud oma koosviibimised esmaspäevale ja meid oli seekord koos seitse. Olime täiesti omavahel, ilma õpetajata. Uskusime aga kindlasti, et Issand on meiega,sest ta on tõotanud: „kus kaks ehk kolm on koos minu nimel, seal olen mina kesk nende seas“ ning meid oli koguni seitse. Endel võttis juhatamise enda peale ja me algasime lauluga“Üht on tarvis armas Jumal“, mille viisi meile õpetas õp. Horn. Siis järgnes Endli poolt palve. Mõtlesime palves ka oma õpetajale Tiidule ja kui Jumal tahab, võib ta anda meile tagasi meie armsa juhataja. Kirjakohaks oli meil Heebrea 12 peatükk, millest lugesime kordamööda  salme 1-15-ni. Sealt leidsime, et meie ümber on suur pilv tunnistajaid, kes kõik jeesust tunnistavad ja meie peaksime sellest julgust saama ka Tema tunnistajad olla.
Lydia kõneles meile ka kuidas tema oma Õnnistegija oli leidnud. Siis keegi meist tõstis ülesse küsimuse:“ Mida teeksime siis, kui meil on valida märtrisurma ja Kristuse ärasalgamise ning elu vahel?“ Selle küsimuse suhtes jõudsime üksmeelsele otsusele, et seda ei tea ette arvata, vaid sel tunnil, mil peame otsustama, annab Jeesus ise meile südamesse kumma tee valime. Et meil oli palju jooksvaid küsimusi, siis arutasime neidki. Muuhulgas otsustasime ,kui peaks jälle korraldatama äratusnädal, siis püüame meiegi selle sisustamiseks kaasa aidata. Järgmiseks korraks lubasime valmis vaadata ja kaasa võtta deklam(r)atsioone ja muid sobivaid ettekandematerjale. Ühiselt pidime siis otsustama järgmisel korral, milline ettekanne kellelegi sobib. Issand aidaku, et see kavatsus meil teostub!
Palve ja lauluga „Kristus on Kuningas, võit on Ta päralt“ lõpetasime selle koosviibimise.
Leida  

Esmaspäeval, 2 veebr. 1942.
Jälle on kord minu käes oma mõtteid väljendada siia päevikusse. Nagu selgub, on väga vähe noori, kes tahavad tõsiselt töötada Issanda viinamäel, sellepärast tuleb mul jälle alustada üht kirjandit, mida tahan Jumala abiga toime panna.
Kirjeldan siis esmaspäevaõhtust koosviibimist, mida tuli meil endil sooritada, sest puudus ju nüüd meie õp. Horn, kes varem meid juhatas. Ei sellegipärast jäänud meie  kimpu, kuigi hingevaenlane kuri oleks toime tulnud mitmesuguste kiusatustega. Kas tasub teil seda omavahel alustada, nii kui nii sellest midagi välja ei tule. Saabub uus õpetaja kohale, eks siis jõua küll.
Jah niisuguste mõtetega võivad sattuda paljud noored kimbatusse ,kes ise  liiga nõrgad on ja kellel ei ole veel kindlat eesmärki, kumba teed alustada. Kas seda mis esmalt paistab küllaldaselt lai ja silmatorkav-või alata seda kitsast ja vaevalist rada , mis ometi viib viimaks sinna ,kuhu tahame kõik ükskord jõuda.
Jah paljud valivad siiski selle esimese tee, vaatamata sellele, et see hukatusse viib, kuna üsna vähe leidub neid, kes meiega on nõus võitlema seda kitsast rada. Meie aga alustasime seda õhtut seitseme noorega iseseisvalt. Endel pidas alguspalve, millele järgnes laul“ Oh vaga Jumal, kes kõik annid meile annad.“ Sellejärel luges ta prohvet Tanieli raamatust 2-3.  
Siis luges Lydia oma raamatust deklamatsiooni ja väikesi jutukesi, mida ta kavatsenud õppida eelolevaks äratusnädalaks ja noorte tutvunemisõhtuks. Ühtlasi märkis ta ka nimed salmide vahele, milline salm kellelegi sobib öelda. Et meie noortetunnid muutuksid elavamaks, selleks esitasidki  küsimusi Lydia ja Endel, asuda tööle, sest lõikust on palju, kuna pisut töötegijaid. Selleks otsustasimegi ühelmeelel  valida deklamatsioone või jutustusi eelpool  mainitud õhtuteks. Samuti  oli nende soov, kutsuda nendeks  õhtuteks ka teisi noori mujalt palvelatest ja ka neid, kellele on veel  armas maailma rõõm, et ka need võiksid tulla ja kaasa töötada  ühes meiega, sest  ühenduses peitub jõud.  Loodame ,et meie kavatsused Jumala abiga täituvad. Selleks palugem Temalt jõudu ja julgust valmistuda nendeks õhtuteks.  Edasi, noored! Ikka edasi!  Ärgem jäägem peatuma, sest Issand ise ütleb:“ Mina olen viinapuu ja teie viinapuu oksad. Kes Minusse usub jääb ja Mina temasse, see kannab palju vilja, sest Minuta ei või teie midagi teha“.  Nii ühelmeelel vestes, lõpetasime viimati oma koosviibimise lauluga „ Oh ära jäta mind“, millele järgnes palve, mida pidasid Endel ja Lydia. Siis lahkusime jällenägemise lootuses.

Esmaspäeval, 9 veebruaril 1942.
Saabunud on esmaspäeva õhtu, kuna sain kutse, jätkata käimist „külviringlaste“ hulgas , otsustasin järgneda kutsele. Sammun jälle endiselt Peteli kirikusse. Jõudes kohale on leerisaal päris tühi, kuid varsti koguneb kenake hulk noori ühisele koosviibimisele.
Alustame oma õhtust koosviibimist laulu ja palvega, mille peab õpetaja teras. Kõne aluseks loeb õpetaja Luuka 5p. koha kus  Simon Peetrus sai rikkaliku kalasaagi osaliseks täites Jeesuse käsku. Kuulates loetud kirjakoha seletust, möödub õhtu kiiresti. Õpetaja kõne lõppedes, vahetame mõtteid veel selle üle kuidas korraldada tutvunemisõhtuid ja milleks neid korraldada?  
Lõpuks laulame laulust „Võta nüüd Issandat vägevat kuningat kiita“, teise salmi. Lõpu palve peab Endel  paludes Jumalalt õnnistust meie kooskäimistele.  Siis lahkume, lootes jälle kohata järgmisel esmaspäeval.
Asta

 Esmaspäev ,16 . veebr.1941(2)?
Imelikul kombel, ma ei tea isegi miks, pole minul olnud kunagi võimalust kirjutada siia päevikusse, mis moodustab otsekui „Külviringi“ raudvara, kuigi olen viibinud külviringlaste seltsis peaaegu ringi asutamisest saadik. Seda suurem on mu heameel, et võin seda teha nüüd, pärast seda kui olen veetnud külviringlaste seas kauneima õhtu.
Lehitsedes päevikut, võime siit sealt lugeda et oleme olnud sõnakehvad, kuid tänane õhtu näitas, et nii mõnedki meie seast hea tahtmise juures isegi väga hääde tagajärgedega kõnelda suudavad.  Viibisime täna koos umbes kaks tundi ja need tunnid läksid nii lennates, nii huvitav oli kogu õhtu.  Olime koos ilma õpetajata ja kogu koosviibimise juhtimine oli täna Endeli õlgadel. (Loodame ,et järgmine kord mõni teine sellega sama hiilgavalt toime tuleb). Oma kõne aluseks võttis  ta eebr. 12, 1-10 salmini.  Peale Endeli sisukat kõnet tulime jälle oma vana teema juurde tagasi,-nimelt, kuidas sisustame meie poolt korraldatava tutvunemisõhtu? Täna otsustasime, et meie sellest  enam palju ei räägi , vaid Endeli ettepanekul, järgmine kord korraldame juba – peaproovi.  Pärast lõpplaulu ja palvet lahkusime, teadmisega, et olime veetnud kauneima õhtu omavahel, s.t. ilma õpetajata.
Loodame , et Jumala abiga veedame veel palju, palju  sarnaseid tunde.
Gugi
Delige Dominum deum Tuum ek corde toto,
Et ex tota anima tua, et ex tota cogitatione tua,
Et ex totis viribus tuis;  

Esmaspäeval, 23 veebr. 1942.a.
Esmakordselt löön selle raamatu lahti, et kirjutada siia. Ehkki ei oska ma võib olla nii hästi kirjutada kui teised, loodan siiski sellega hakkama saada.
Alustasime oma piiblitundi palve ja lauluga. Palve pidas õpetaja teras. Oma kõne aluseks võttis õpetaja Mark. 5. 16-27 salmini. Õpetaja selgitas meile nende salmide sisu paljude näidete abil.
Viibisime koos umbes kaks tundi , ja need tunnid läksi nii ruttu, sest oli nii huvitav. 
Lõpetasime oma piiblitunni laulu ja palvega, mille pidas Heljot. Siis lahkusime, lootes kohta jälle järgmisel  esmaspäeval.
Dilige proximum tuum,
Ut te ipsum.
Aino