Ps 111; 2Ms 12,1-14; 1.Kr11,23-26; Mk 14,17 – 26
Selle nädala nimi on SUUR. Ja mitte ilmaasjata. Suur Nädal algas Jeesuse sisseratsutamisega Jeruusalemma: linna, mis oli täis pühadeeelset ärevust, linna, mis varjas kaubitsemise ja palvetamise taga reetmist, linna, mis oli tiine Tema peatsest surmast. Kõik need sündmused mahtusid kokkupigistatuina ühte vaevalt paotunud ajalõiku, mis pidi lahtilahvatades paljastama inimsüdame mässulise voogamise, kadeduse ja igatsuse, aga ka puhkema igavikku nagu saladuslik roos on roos on roos. Selles nädalas on iga päev otsekui palvehelmes keel, mida kõigutab randmel noor, veidi kogenematu Jumal, et siis niidi katkedes poetada meile neljapäevaks nimetatav pärl. Ja juba ta veerebki Sinu poole. Kas Su peod on avatud püüdmiseks, kas su süda on piisavalt suur mahutamaks pöörlevat maailma, Jumala tarkust ja haprust, lapselikkust ja lõpuni tühjendatava karika eneseandmist; kas oled valmis neljapäevalapsena saama osa Suure Nädala suurusest, mis ei ole iseloomustatav hulga või kaalu kaudu vaid ainuüksi erilise kvaliteedi kaudu: Jumala inimlikkuses vilgatava võimaluse kaudu pidada suureks ka näiliselt väikest, igavikuliseks aega mahtuvat sekundi murdosa, milles teed oma otsustuse; ilmutuseks ka lumes külmetavat kodutut last või valguses kümblevat tuvi.
Suur Nädal on käes. Me oleme oma Jeruusalemmas. Oleme siia sisenenud koos oma Issandaga. Kas me suudame Teda kaitsta? Kas me suudame koos Temaga kannatada ja ... võita? Me oleme oma linnas, milles viibimine on ainulaadse tähendusega just meie jaoks. Linn arvab, et ta neelab ja lahustab meid eneses, et ta määrab meie saatuse, aga tegelikult oleme meie teiega need, kes määravad linna käekäigu, annavad talle näo, annavad talle hingamise. Jeruusalemma ei ole olemas ilma Kristuseta. Tallinna ei ole olemas ilma inimesteta, kes seal elavad. Me oleme oma ajas, oma sekundis, oma ruumilõigus kui müüriorvas, ja me peame olema valmis nii müüri kohale kerkivaks ööks, päikesetõusuks kui ka ammu vibult vallandatud noole püüdmiseks oma elujanus südamesse. Arvaku aeg, mida ta tahab, oleme meie siiski need, kelle teod kas vääristavad või häbistavad aega, milles me elame ja aega milles me sureme. Iga sekund on meie oma. Meie oleme igaviku omad.
Suurel nädalal tühjendas Issand oma templi kaubitsejatest, pidas avalikke loenguid ja andis oma õpilastele ka omavahel olulisi juhtnööre edasiseks. Suurde nädalasse on Markus paigutanud maksudebati teemal, kas ja millised maksud on kohustuslikud, ja et keisrile antav ei vabasta meid kohustusest Jumala ees; siit leiame ka tema hooliva kaitsekõne nimetule naisele, kes teeb näiliselt hullu teo – võiab surmaminejat aastapalga suuruse maksumusega salvihulgaga jätmata sellest kübetki tagavaraks – Jeesus paneb ta armastust eeskujuks kõigile järelkäijatele nii selles kui tänases ja tulevates aegades; ta prognoosib eelolevaid sõdu ja looduskatastroofe, kristlaste tagakiusamist ja ärataganemist, aga lisab: kes jääb kindlaks kuni otsani, see pääseb. Ta vannutab oma õpilasi säilitama usku, sest kui ka kõik kaob ja meie väline au ja vara võetakse ja inimesed meid maha jätavad, siis on usk see, mis meid uuele elule, uuele tasandile, uude kvaliteeti võib tõsta, kui me vaid ei reeda, ei kaota, ei unusta oma pühadusi, oma inimeseks olemise põhja. Seda, mille ta meile samuti Suurel Nädalal kaheteralise tulise mõõgana üle annab, kui ütleb kiusajaile, kes tema teoloogilisi ja juriidilisi teadmisi kontrollima kipuvad: armastage Jumalat üle kõige ja oma ligimest nagu iseennast, neist suuremat käsku ei ole. Kõik muud inimeste tehtud seadused ja kokkulepped on mõõdetavad ainult selle kaksikkäsu mõõtkavas. Kaksikkäsu üht poolt ei tohi lahutada teisest ega vastandada teisele ning kes reedab kaksikkäsu, reedab ka iseenese; kaksikkäsu kummagi poole tõlgendamine käib läbi teise poole ja kes reedab ligimese, see reedab Jumala. Nõnda on kaksikkäsk sama dialektiline nagu Suur Neljapäev, mis sisaldab eneses nii suurimad lubadused, mida inimene läbi Peetruse suu oma Issandale annab kui ka Juudase poolse reetlikkuse, kui ta oma Issanda raha eest maha müüb; sisaldab nii armulauasakramendi, viimas kõne õpilastele, nende eest palvetamise – ja sisaldab ka nende samade valitud õpilaste suutmatuse valvata sel ööl koos oma õpetajaga – Markus kirjeldab samas peatükis, mida äsja lugesime kuidas Jeesus verepisarates palvetab oma järgijate eest – sinu ja minu eest, tänasegi kiriku eest – ja Tema jüngrid samal ajal muretult leiba luusse lasevad ning õlipuude varjus põõnavad. Madal toob välja kõrge, alandus ülevuse, Sancho täiendab omal kombel meie arusaamist Cervantese Don Quiotest ning õlipuude all kostev norin paneb meid imetlema seda, kes meie eest palvetab ka siis, kui me ise seda enam ei suuda.
Suurel Neljapäeval täitis Jeesus oma järgijate karika pilgeni ja kattis neile laua. See oli esimene armulaua seadmine. Paavst või tema esindaja peab täna jumalateenistust Rooma vanimas Õnnistegija kirikus, püha Johannese kirikus ajaloolises keiserlikus Laterani lossis. See kirik on tegelik paavsti katedraal ja sellisena kõikide kirikute emakirik. Nii nagu kõikide Tallinna kirikute emakirik on Maarjale pühendatud peapiiskoplik Toomkirik. Aga nii nagu Jumala armu ei anta mitte teenete eest ega meie tegude tulemusel vaid ainuüksi suveräänse Jumala tahtest tulenevalt, nii pole tema ees eelistatud ka ükski rahvas ega kiri oma suuruse või vägevuse tõttu. Pelgulinna Peeteli kirikus on Jumal samuti kohal nagu Tallinna Toomkirikus ning laud, mille ta siin oma sulaste kätega on katnud on sama külluslik nagu Laterani lossis. Tulge siis selle laua äärde peale kirikupalvet ning teadke, et see, kes on teie eest ära antud, ei ole teid unustanud. Vastu võttes pühimat altarisakramenti teadke, et maailma miljardis kristlases voolab seetõttu sama veri ja nõnda moodustub meist päästev võrgustik kogu maakera ümber. See, mille Jumal oma võrku on püüdnud pole enam universumis sihitult vihisev mass vaid on muutunud mõtestatud ja pühitsetud eluks. Kasuta seda Jumala auks ja inimeste hüvanguks.
Aamen.