Lõikustänupüha Peetelis 11.10.2009. Ps 104, 1,13,14,27-33; 5.Ms 26, 1-11; Hb 13, 15 -16; Jh 6, 23-35 KLPR 154
- Eellugu. Lõikustänupüha Jumalateenistus on tänavu Eve ettepanekul kuulutatud välja pereteenistusena. Veel pole just paljud tulnud kirikusse perekonniti. Aga see ei sünnita pettumust. Pigem teadmist, et igale asjale on määratud oma aeg. Sõna sai ju ka alles välja saadetud, ei jõudnud paljudeni ja ei olnud ka paljudele mõistetav. Inimesed pole meie kutsega harjunud. Aga sama on ju ka igasuguse muu töö puhul: on ettevalmistusaeg, tegemisaeg ja tulemuste aeg. Põllumehe näitel valmistatakse põld ette, valitakse seeme, külvatakse, kasvatatakse ja alles hiljem lõigatakse. Ehitaja näitel: planeeritakse, maa ja rajatised, siis arhitektuuriline ja ehitusprojekt, siis hanked, siis materjalid, siis ehitamine ise ja alles mõne aja pärast võib sisse kolida. Ma usun, et kui me alustame järgmisel aastal varem, teavitame ümberkaudseid aegsasti ja selgete sõnumitega, siis on meie pereteenistustel ka enam peresid. Muidugi tuleb hästi läbi mõelda, mida neile pakkuda, kas ja kuidas korraldada lastehoid või millised laulud valida. Seega on meil käes planeerimisperiood. Millist teenistust me õigupoolest vajame? Mida ootavad meilt inimesed ja mida inimeste Jumal. Milline on kirik uuel aastal ja uuel kümnendil?
- Planeerimisperiood on ka koguduse juhatusel, kes teeb arengukava ja peab nuputama kuidas kitsastel aegadel toime tulla. Igasugused mõistlikud ettepanekud on teretulnud. Miski ei tule iseenesest, aga me usume sellesse, kes on meile meie leiva alati andnud ning õpetanud seda ka teistega jagama. Ime küll, aga meil ei ole leib jagamise tõttu lõppenud, ja seetõttu mõtlen ma üsna sageli, et kuigi väidetakse vastupidist, on omamise eelduseks jagamine. Eriti kui jagad armastusega ja armastust. Seda, mida ise oled tohtinud tänumeelselt vastu võtta.
- Jeesus oli toitnud järve kaldal istunud rahvahulga, tuhanded inimesed tahtsid teda teha kuningaks (Jh 6 , 15). Nad tulid suisa paatidega üle järve, et teda leida. Te otsite mind vaid seetõttu, et ma andsin teile süüa ja teie kõhud said täis, ütles Issand. Milline kibedus on nendes sõnades. Milline lihtne tõdemus. Inimesed ootavad oma valitsejatelt turvalisust ja elukvaliteeti, tööd ja leiba, kaitset ja lõbu. Samas ei mõista nad enam elukvaliteedina palvet ja tänu. Ristiinimeste asi on need tagasi tõlkida elu loomulikuks sisuks. Vaim on see, kes elustab (Jh 6,63). Anna meile oma Vaimu! Siis saame olla tervendavaks toiduks oma kogukonnas. Riknemist ära hoidvaks soolaks ja pimedust tõrjuvaks valguseks.
- Meie kirik on olnud lastekirik. On olnud ka tõrjutute kirik. Me oleme olnud avatud kõigile. Sellest on aegajalt erinevalt aru saadud, meid on erinevalt hinnatud. Ma olen uhke, et ei lähe päevagi, mil Peetelist ei saa praktilist abi mõni inimene, kes on hädas. Vahel on see ka kurnav. Eriti kui tajud tänamatust ja ärakasutamist. Eriti kui oled teinud vigu ja toitnud pattu. Või kui on vastu võetud ihutoit, aga ära põlatud vaimutoit. Kui meie käes on jagada igavese elu sõnad, aga meilt oodatakse vaid suppi, siis teeb kurvaks. Samas tuleb endale meenutada, et ellujäämise tagamine on paljude puhul tarvilik eeltöö Jumala vastuvõtmiseks või nagu Brecht kirjutas: et enne tuleb lobi, siis moraal. Nälg ei tunne keeleseadust ega kodakondsuse piire. Abivajaja ei pea meile meeldima, temast peab hoolima, armastama, need on erinevad asjad. Kui hooliksime vaid meeldivaist, siis ei toimiks me Lunastuse vääriliselt. Kui suudame aga hoolida nii intensiivselt, nii jõuliselt, nii päästvalt, et algselt ebameeldiv kaob ja jääb järele lihtsalt inimene, siis oleme ta taasloonud. Siis saab jagada ka vaimutoitu. Kõige olulisem on aga jagada ennast. See on ristiinimese suur eesõigus.
- Mina olen eluleib – taevast pärit ja maa eest surev. Elage Kristust ja toituge Kristusest. Nälg ja janu tõe ja õiguse järele, valguse järele ei tohi kustuda nälja tõttu leiva järele. Igatsus tohib lahenduda vaid uues kvaliteedis: armastuses.
- Tänu! Kui sageli me täname? Kindlasti mitte liiga sageli. Ometigi on iga meile kingitud päev seda väärt, et hommikul tänupalvet lugeda. Ja päev saab erineva sisu nende jaoks, kes hommikuhahetusse astudes mütsi kõvasti pähe suruvad ning ümberringi midagi ei näe, ja teiste jaoks, kes väljudes korraks pea paljastavad, end ristimärgiga õnnistavad ja tänavad. Ka linnainimene peaks märkama kuu kasvamist ja kahanemist, päikesetõusu ja loojangut, mõtisklema kirikukalendris seatud pühade üle ja asetuma teadlikult Jumala hingetõmmete rütmi, tema hingusesse ja loovusse. Selles rütmilisuses saab jõustatud elu ja tegevus. Kuigi meil on täna tänu püha, lõikuspüha, on meie erinevad tegevused erinevas faasis. Meie mõned tööd on planeerimisajas, mõned kasvamis- ja kasvatamisajas, mõne töö viljad on juba käes. Seega peab aja tsüklisuse kõrval märkama ka tema mitmekesisust, kihilisust ja sidusust.
- Aeg ajad ja mitu aega: individuaalne minutki on inimestel erineva pikkusega. Kellel tihe ja rikastatud sündmustega, kellel hõre ja alakasutatud. Tihedus pole aga alati ka väärtus. Seetõttu tuleb valida, keda ja mida lubada oma aega, oma ellu. Samas on aeg ja elu samuti jagamiseks. Oleme ise leivaks paljudele, aga leiba tuleb austada; jagada, mitte raisata; kasutada hästi, mitte kuritarvitada. Kõike seda teades saab toita paljusid. Elage nagu targad, kasutage aega hästi ja olge tänulikud.
Aamen