Lk 13, 1-5; Rm 14, 13-14 (13 -23).
Komistuskividest ja kiusatustest. Perekonnast.
Ära saa oma vennale kiusatuseks... võiks mõelda, et see lause on öeldud kaunile ..., kes vaatab võrgutavalt kõiki mehi, aga ei ole. Pole ka oma rikkust nautivale süüdimatule uljaspeale, kes kahesajakilomeetrise tunnikiirusega läbi unise aleviku kihutades ohustab nii enese kui teiste elu. Keeld on kõigile, kes peavad end tugevateks küllalt, et nautida hukuohtlikke olukordi, piiril püsimist ja katustel kõndimist. Seega ka minule.
Eile olin noore sõbra sünnipäeval. Ta on teoloogilise haridusega usklik mees. Ja tal on kena usklik naine, kelle õpingud on mõneks ajaks katkenud lapse sünni tõttu. Nad armastavad üksteist ja Issandat. Peatselt sünnib nende perre väga oodatud teine laps. Kaht asja tahan ma öelda. Esiteks, et naine rääkis mulle oma suguvõsast, kuhu kuulub inimesi, kes on oma veendumuste pärast vangis olnud. Sama kehtib ka noore mehe suguvõsa kohta. Seda teadsin ma juba ennegi. Naine ütles mulle maha vaadates, et ta mees armastab väga ka relvi. Ja et see on teinud naise omaksed murelikuks. Konservatiivsete usklikena ei pea nad sündsaks ei relvadega mängimist ega napsitamist ega palju muudki. Sain aru, et tegelikult ta kompab mind, suhtumist ja hoiakuid ennustada püüdes, et ennetada minu võimalikku hukkamõistu. Tegelikult oli ta valmis oma meest kaitsma. See oli väga sümpaatne. Ütlesin, et mind püssid ja pussid ei häiri, lihtsalt nendega tuleb osata ümber käia. Ja et ei ole ilus inimeste peale jahti pidada, mida tema mees mõistagi ei tee. Hoidku Jumal, muidugi mitte, ütles naine.
Sõitsime linnast välja, imelisse loodusesse, saunaga maamaja juurde. Seal kutsus noormees mu kõrvale ja küsis just täna loetud roomakirja valguses, kas võib ikka maja taha kaetud lauale ka alkoholi panna või saab see komistuskiviks kellelegi kutsututest. Lasin inimesed mõttes silme eest läbi (eranditult kõik mehed olid teoloogid, enamus naistega) ning mul oli hea meel vastata, et olen meie vendade peale kindel küllalt. Õdede peale enamgi veel.
Sünnipäev algas slaavipäraselt: aupaukudega nimelt. Iga külaline sai paukpadrunitega tulistada ning taeva poole saadeti ka paar raketti. Siis toimusid vibulaskmisvõistlused. Väga vahva. Aga mina mõtlesin nende küsimuste peale.
Kui sageli mõtled Sina oma eluteel sellele, kas Su valikud ja otsustused, eelistused ja hoiakud mõjutavad teisi inimesi Sinu ümber? Kui sageli mõtled Sa sellele, et Su elu on illustratsioon otsekui kirju järjehoidja Piibli vahel, kompvekipaber või pudelisilt, raamatu kaaneümbris või mõnerealine postkaart, mis leiab võõras linnas adressaadi ja kõnetab teda.
Eile helistas mulle üks kena vene naine, keda ma ei olnud kaua näinud. Viimati käis ta Peetelis poole aasta eest ja me rääkisime lootusega tema siis veel sündimata lapsest. Ta oli väga ilus. Minu meelest sobisid nad oma mehega suurepäraselt. Kahjuks pidi mees sõitma Venemaale ja naine lubas talle peale sünnitust järele sõita. Ta usaldas Eesti arste rohkem. Ma kiitsin selle valiku heaks ja soovisin neile pikka ja õnnelikku ühist elu. Eile, kui Maria helistas, oli mul piinlik, et ma polnud küsinud ta lapse järele, aga veel enne kui seda teha jõudsin, rääkis ta mulle postkaardist, mille mees oli saatnud. Sellel oli vaid paar rida: ne priezhai, podavai na razvod, nashol druguju. Ära sõida, anna lahutus sisse, leidsin teise. Ja kogu lugu.
Mul on siiamaani valus. Ja mul on hea meel, et võin mõnd valu ja mõnd rõõmu jagada oma kogudusega. Tegemist ei ole pihisaladustega ega ka eraldatud eludega, mis kedagi teist ei puuduta. Nende näidete näol on tegemist ka meile saadetud sõnumitega: piltide või kirjadega, mida tulebki hoida järjehoidjatena Piibli vahel, et ei tekkiks liiga suurt vastuolu kirjutatud ja elavaks elatud Sõna vahel. Et ei ununeks, et meie oleme Kristuse kiri, nagu kirjutab Paulus.
On ilmne, et teie olete Kristuse kiri, meie teenimistöö läbi
valminud kiri, mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava
Jumala Vaimuga, ka mitte kivilaudadele, vaid lihastele
südamelaudadele. 2 Kr 3,3
See kes loeb Jumala Sõna ilma südameta, ei mõista seda õieti. Lugegu ta raamatust või elust, loodusest või inimestest. Me teame, et kurat tunneb ka piiblit ja ilmselt pareminigi kui meie, aga see ei anna talle lootust. Teame ka, et kurjad vaimudki usuvad ... ja värisevad jumala tahte vääramatu teostumise ees, seda just armastuse ja usalduse puudumise tõttu. Ainult avades end teistele inimestele saad neid tõeliselt mõista, sest nende elu kiri kirjutab end vaimus lahti meie hingedes. Südamelaudadel, nagu Paulus idamaiselt ütleb.
Ka see abielupaar oli ristitud ja laulatatud. Aga ometi läks nii nagu kirjeldasin. Lapsuke oli saanud just kolmekuuseks. Isa polnud ta veel näinud. See postkaart aga jääb. Ka minul on üks telegramm alles, mille mu isa saatis enam kui kolmkümmend aastat tagasi. Siberist. Olin talle kirjutanud, et tahan talle külla sõita. Telegramm tuli väga kiiresti. Ja selles oli vaid paar sõna. Ne priezhai. Ära tule. Isa ja tädi Liida. Nii ma ei näinudki seda tädi Liidat. Isa ka mitte. Ja ma olen alles nüüd võimeline nende eest palvetama. Ma ei tea, kuidas läheb Maria väikese pojaga. Millal tema näeb isa kirjutatud kirja. Ja millal ta suudab andeks anda. Ma ei tea. Aga isa käitumine on kirjutatud laste südamesse ka siis kui nad ei peaks kohtuma. Nõnda ei peaks me mõtlema oma tegudele, valikutele ja hoiakutele ainult siis kui me oleme oma armsatega vaid ka siis kui oleme neist eemal.
See jutlus sobiks kasutamiseks perepäeval. Ma ei tea miks, aga mu süda on täis valu perede pärast. Iga teine abielu laguneb. Lapsi kasvab enam purunenud peredes kui tervetes. Paljud lapsed jäävadki vanemate tahtel sündimata. Paljudele ei piisa armastust, tähelepanu. Paljudel ei ole lihtsalt leiba laual. Võibolla hakkan vanaks jääma, aga see teeb mulle haiget. Palugem siis täna kirikupalves oma vanemate pärast ja laste pärast ja ka kõigi perekondade pärast. Nende pärast kes on suutnud terveks jääda ja nende pärast, kes ei ole seda mitte suutnud. Ja ärgem mõistkem kohut mitte kellegi üle. Las katsumused pigem purustavad südame, kui teevad selle nii kalgiks, et mitte miski ei tee enam haiget. Sest inimene on inimene on inimene on inimene...
Aga inimeste peale ei tohi jahti pidada. Ka mitte nende eksimuste pärast mitte. Sest inimene jääb ikka inimeseks. Vääritulegi väärikuse andmine on parem tegu kui selle võtmine. Ja me kõik oleme pattu teinud. Ainult Jumala suur arm on, et ta on meie peale halastanud ja et Tema halastus ei ole otsa saanud. Hoidkem seda ikka oma meeles.
Aamen