Ps 27, 1,7 – 14; Jr 31, 31 - 34; Rm 8, 26 – 30; Jh 15, 26 -16, 4
KLPR 129
Ähvardus. Lohutus. Vaim.
Seitsmes ülestõusmisjärgne pühapäev. Exaudi.......Kohe kohe ehk juba nädala pärast on Nelipühad.
Valmistume uuendama oma suhet Jumalaga, Püha Vaimu kaudu kinnituvat osadust Kristusega ja tema kirikuga, mille tinglikuks aastapäevaks 1. Nelipüha ju on. Aga ma pean teile ütlema: ärge laske ka tänast päeva kaotsi minna, sest inimene ei ela ju aastapäevade jaoks. Aastapäevad ja kogu kalender on seatud inimese jaoks, teda toetama, tema elurütmi struktureerima, et tema omakorda suudaks teenivalt valitseda muud loodut. Samas ei tea meist keegi päris kindlalt, millise aasta või millise aastapäevani ta seda teha saab ehk siis lihtsamalt öeldes: kui kaua ta elab. Seda kindlamalt ja järelejätmatumalt palun ma teil väärtustada käesolevat hetke. Õigupoolest on see ju ainus aeg, mis meil on; ainus aeg, mis on tõepoolest olemas. Tulevikku ei ole veel ja minevik on möödas, seda minevikku oleme küll ise vorminud oma tegudega ja see mõjutab kahtlemata ka tulevikku, aga just käesolev hetk on see, mille me lisame minevikku moodustunud mosaiigile; võime selle lisada otsekui õie elupärjale, kaare omalaotud müürile, hinnalise juveeli väärtuslikule ehtele, aga võime heita ka tulevikku purustava kivina.
Niisiis saame me ka selles hetkes siin ja täna uuendada oma suhet Jumalaga, vastu võtta Tema vaimu, kinnitada oma usku. Selleks ma soovitan teil – meil kõigil – tajuda erksameelselt aega, milles elame, ruumi, milles liigume. Igal lõhnal ja maitsel on midagi meile öelda, igal inimesel ja olukorral midagi kõnelda. Meie taju tundlikkusest ja ärksusest oleneb meie rikkus, meie vaimne vastuvõtlikkus ja kogemusküllus. Tuimus ja hoolimatus on suremise märgid, ärge kandke neid uhkusega revääridel, vaid pigem häbenege ja peletage neid enesest eemale kuniks veel päeva on.
Ma tean, et mõnigi mõtleb, et maailmas on nii palju haigettegevat ja eemaletõukavat, mida ei tahaks lubada oma õuele, saati siis veel oma tajusse, hinge ja elusse. Selles mõttes on mõjusust ja sageli jääme selle külge kinni (juurde). Aga mõjuvõim võib küll tõelisena tunduda, pole aga kaugeltki mitte kindlaim tõe kriteerium ega ammugi mitte kogu tõde. Tõde on evangeelium.
Johannese evangeeliumis kirjutatakse: nad heidavad teid kogudustest välja. Igaüks kes teid tapab arvab end tegevat Jumalale teene. Kas saab olla kohutavamat sõnumit? Ja see sõnum pärineb Jeesuse enese suust. Suust, mis kuulutas ka seda hetke, mil ta ise ristile naelutati. Suust, mis verisena palus: ole neile armuline, sest nad ei tea, mida nad teevad. Väga vastuoluline tundub ristiusk uskmatule, väga väetitena tunduvad talle nii kristlane kui Kristus ise. Aga usklik usub, usub lausa sõgedalt, et ülestõusnud ja taeva läinud Issand palvetab ka täna meie eest ja et ka meie peame palvetama, mitte elama nagu need, kellel ei ole lootust. See on väga kummaline, ma möönan seda. See on lihtsalt skandaalne.
Siin ent on paras hetk meenutada, et esimeses kirjas korintlastele ütleb Paulus: me kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks (olgu öeldud, et Toomas Paul on siin tõlkinud ärrituseks kreekakeelse sõna skandalon! See on ka Pauluse meelest skandaalne neile, kes ei usu! ) Ja veel ta lisab: sõna ristist on narrus/jõledus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi! Ja veidi hiljem seletab, et ta pole kedagi püüdnud veenda oma tarkusega vaid vaimu ja väe osutamisega, et ka usk, mille kristlaseks saajad omandavad ja mis neid kannab oleks jõustatud samast väest. Võimsad sõnad. Ohtlikud ja vägevad. Paulus andis nende sõnade eest ära oma maise elu. Aga ma usun, et temagi kohta kehtivad Jeesuse sõnad: ma annan oma elu selleks, et seda taas võtta. Võtta veel ülevamana ja terviklikumana täies osaduses Jumalaga ning rikastatud õigete valikute, otsuste ja tegude pärja, krooni ning võidukaarega.
Maailmas on väga palju, mis meid haavab. Maailmas on väga paljut, mis meid surmab. Aga ristiusu sõnum on, et see kõik ei ole midagi igavese elu kõrval. Ei ole midagi ka selle kõrval, mida tähendab ristiinimesena elamine. See on eriline elukvaliteet. Ka siis kui haavatakse, ka siis kui surmatakse. Ka siis, kui see, mida kogeme teeb haiget. Paraku on valu ainult käskjalg, mis toob sõnumi. Ei käskjalg ega tema sõnum ei pruugi meile meeldida, aga selle sõnumi viimne tähendus ei ole mitte temas vaid meis. Mitte see, mida meile või meie kohta öeldakse, ei ole tähtsaim vaid see, kuidas ja kellena me selle vastu võtame. Milleks muudame valu ja valu põhjuse oma vaimu sulatusahjude väes.
Jeesuse sõnad läksid täide. Nii need, mida ta kõneles oma ristilöömisest, kui ka need, mida ta rääkis oma õpilaste ja järelkäijate tagakiusamisest. Ja ma ei mõtle siin ainuüksi Pauluse ja Peetruse ja Jaakobuse ja paljude varakristlaste hukkamisi rooma impeeriumis. Laske endast läbi voolata kogu ajalool ja te ei saa mööda vaadata seda, kuidas tagakiusamised ja mõõk on laastanud inimkonda kõige laiemas tähenduses. Iga selline surm on puudutanud ka kristlaseks olemise südant. Kõige valusamalt vast need ajastud, kui kristlased on hävitanud üksteist (teisitimõtlejaid kirikus, kristliku Konstantinoopoli hävitamine ristisõdijate poolt, inkvisitsioonikohtud ja konfessioonide vahelised sõjad ja sisemised puhastused, mille veri määrib tänagi meie ühist nägu, kristus-nägu; Kalvinid ja Münzerid, hugenotid ja katoliiklased keskajal, protestandid ja katoliiklased tänasel Iirimaal ja mitte ainult). Te saate näha ja tunda, kuidas teid tapetakse Jumala nimel... milline kohutav ettenägelikkus... Ja ma arvan, et ma ei pea pikalt peatuma islami pealetungil uskmatule Euroopale, Ameerikast kõnelemata. Ameerikast, mille rahatähele on trükitud Jumala nimi ja mille presidendikandidaadid püüavad üksteist üle trumbata ka oma usuga. Ja ma usun, et nad usuvad, et nad usuvad. Ja see võibki nii olla. Aga miskipärast teeb see haiget ja kui poleks vaimu meie ümber ja meie sees, siis ei suudaks püsida.
Vaimust rääkides tuleb pöörata tähelepanu Pauluse sõnakasutusele: ta räägib trööstijast vaimust, lohutajast, kelle Jumal saadab, ta räägib Tõe vaimust. Ta ütleb, et vaim tuleb appi meie nõtrusele ja ta nimetab seda ka lapseõiguse vaimuks. Parakletos (kr) advocatus (ld). Abistaja, kaitsja ning nõuandja. See on seesama vaim, mis kandis Kristust tema teel. See on Kolmainu kolmas isik. See on vägi, millest saavad osa need, kes usuvad ja on ristitud. See on elu ise.
Paulus ei saa meile kuulutada mitte mingisugust muud evangeeliumi, kui seda ainumat. Ja see sisaldab eneses nii Jeesuse hoiatused ja surma, kui ka kindla teadmise, et Issand on ülesse tõusmine ja elu ka meie jaoks. On väärtustaja, eestkostja ning lohutaja. Ei pruugi olla populaarne seda kõike vajada, ent loobudes loobutakse suurest osast, kui mitte kogu oma inimlikkusest. Ärgem seda tehkem.
kõik tuleb kasuks neile ... laseb Jumal tulla kõik heaks....
Aamen