20091003 Mk 7, 1-10; Gl 5, 13-15;
Rajades oma mõttekäigud Pühakirjale pöördub Luther korduvalt 1Pt 2. peatüki juurde. Teoses "Ristiinimese vabadusest" ütleb Luther, et preesterlus teeb meid kõlbavaiks ja väärtuslikeks astumaks Jumala ette ja palvetamaks oma kaasinimeste eest. Kristus on lunastanud meid selleks, et me esindaksime vaimulikult Jumala ees üksteist ja palvetaksime üksteise eest. Arusaam, et kogudus pühitseb üheskoos missat ja kannab selle eest ühist vastutust, rajaneb ühisele vaimulikule preesterlusele, mille kõik kristlased on vastu võtnud ristimises. Ristimine teeb meid puhtaks, meie asi on seda puhtust hoida.
Esimeseks, et meie selgeste tunda saaksime, mis ristiinimene õiete on, ja missugune lugu wabadusega on, mida Kristus temale on toimetanud ja annetanud, nagu Paulus mitmes kohas kirjutab, siis tahan ma need kaks sõna ette otsa seada: Ristiinimene on waba peremees kõikide asjade üle ega ole kellegi käsualune. Ristiinimene on kõikide asjade teenija sulane ja igaühe alla heidetud.
Need kaks otsust on selgeste Pauluse kirjadest lugeda, nimelt 1. Kor. 9: "Ehk ma küll kõikide alt waba olen, olen ma ometi kõikide sulaseks heitnud". Niisamati Rm. 13: "Ärgu olgu teil kellegagi midagi wõlgu, kuid et teie üks teist armastate. Aga armastus on allaheitlik ja käsualune sellele, mida ta armastab" 1. Niisamati Kristuse kohta Kal. 4: "Jumal andis oma Poja, et ta naesest pidi sündima ja käsu alla saama."
Teiseks: et neist kahes teineteise wastu käiwast sõnast wabaduse ja orjuse kohta aru saada, siis tuleb meil selle peale mõtelda, et iga ristiinimese sees kaks olemist on, teine waimulik, teine lihalik. Hinge poolest nimetatakse teda waimulikuks, uueks, seespidiseks inimeseks, aga liha ja vere poolest ihulikuks, wanaks, wäljaspidiseks inimeseks. Ja selle kahesuguse olemise pärast nimetab teda Pühakiri neis kohtades , mis otse teineteise wastu näiwad käima, nagu ülewal seletati, kord wabaks, kord jälle orjaks./p>
Ristipuu moodustavad kaks teineteisega ristuvat tala. Mingil kombel võib siin näha ka viidet vabaduse ja teenimise teemadele. Kes teist tahab olla suurim vendade seas, see olgu teiste teenija. Diakonos.
Tänapäeva inimesed on samasugused uhkust täis nagu Jeesuse-aegsed juudid. Jeesus ütles neile, et kui nad jäävad Tema sõnasse, siis nad taipavad tõde ning tõde vabastab neid. Nad protestisid: "Me oleme Aabrahami järglased ega ole iial kedagi orjanud, kuidas sina siis ütled: te saate vabaks?" Nad ei uskunud, et see, kes teeb pattu, on patu ori (Jh 8:31–35). Ka meie kaasaegsed ei usu, et nad on patu orjad, kuna nad teevad pattu vabatahtlikult ja suure mõnuga. Seepärast, vöötanud oma meelemõistuse niuded, olles täiesti kained, lootke armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises. Otsekui kuulekad lapsed ärge muganege oma kunagise teadmatuse himudele vastavaks, vaid saage ka teie pühaks kogu oma käitumises teid kutsunud Püha kombel; sest kirjutatud on: Olge pühad, sest mina olen püha.
1Pt 1:13–21
Ent esimese sajandi ristiinimese ja postkristliku Euroopa kirikuliikme erinevus on suur. Tollal tähendas Jeesusesse uskumine selget muutust inimese elus. Nagu ütleb püha Peetrus: "… nii et ta maisest elust allesjäänud aega ei ela enam inimlike himude, vaid Jumala tahtmise järgi. Piisab möödunud, paganate tahtmise sooritamise ajast, kui te elasite kõlvatuses, himudes… Just seepärast nad võõristavad, et te nendega ei jookse kaasa sellesama ulaelu voolus" (1Pt 4:2–4). Jumal on selliseid teadmatuse aegu sallinud (Ap 17:30), aga meeleparandanule avanes võimalus pääseda – "et keegi teist ei käiks enam nii, nagu paganad käivad oma arulageduses, olles mõtlemise poolest pimedusse sattunud ning võõrdunud Jumala elust neis pesitseva teadmatuse tõttu ja nende meele kalkuse tõttu, need, kes on nüristunult loovutanud endid kõlvatusse ahnelt tegema kõike roppust" (Ef 4:17–19). Nad teadsid, et neil "tuleb endalt maha panna endise eluviisi poolest vana inimene, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõistuse vaimus ja võtta ülle uus inimene, kes on loodud Jumala sarnaseks tõest tulevas õiguses ja vagaduses" (Ef 4:22–24). Ent praegu ei ole sellist selget üleminekut kerge saavutada.
Ega see liiga kerge polnud ka tollal. Püha Paulus peab küsima korintlastelt: "Või ei tea teie, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning teie ei ole mitte iseenese päralt? Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihuga!" (1Kr 6:19–20). Ikka ja jälle meelde tuletama: "Te olete kallilt ostetud, ärge saage inimeste orjaks!" (1Kr 7:23).
Kristus on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele (Tt 2:14). Vabaks ostetu on aga ohus, et teda uuesti orjastatakse. "Vabaduseks on Kristus meid vabastanud! Seiske siis ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse" (Gl 5:1). Me võime lapseseisusest välja langeda: "Armsad, ma manitsen teid kui pagulasi ja majalisi: hoiduge lihalikest himudest, mis sõdivad hinge vastu!" (1Pt 2:11). Vabakslastud ori ei oska ju elada vaba inimesena, ikka ja jälle kipub ta vajuma "oma kunagise teadmatuse himudele vastavaks". Nii tuleb kogu aeg meelde tuletada: "Ärge muganege praeguse ajaga, vaid muunduge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik" (Rm 12:2). Mitte kopeerida oma varasemaid valitsejaid, vaid saada vabaks.
Meil on raske uskuda, et oleme päris vabaks saanud, et oleme Jumala lapsed. "Teie ei ole ju saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse vaimu, mille tõttu me hüüame: "Abba! Isa!" – seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed" (Rm 8:15–16). Seda enam, et uus elu on omast kohast paradoksaalne, nagu ütleb Martin Luther oma traktaadi "Ristiinimese vabadusest" algul: "Ristiinimene on vaba peremees kõikide asjade üle ega ole kellegi käsualune. Ristiinimene on kõikide asjade teenija sulane ja igaühe alla heidetud." Luther toetub Paulusele: "Sest ehk ma küll olen kõikidest sõltumatu, hakkasin ma kõikide teenriks" (1Kr 9:19) ja "Ärgu olgu teil ühtki muud kohustust kellegi vastu kui ainult see: üksteist armastada" (Rm 13:8).
Siit armastusekäsu südames peituvast ühtsuseigatsusest, samasusest kogu rändava ristirahvaga, toitub ka näiliselt vastuoluline vabadus – teenimine põhimõte. Gl 5, 13 – 14 Olete kutsutud armastuseks, aga mitte /.../ vaid teenige üksteist armastuses. Armastus on usu üdiks nagu armastuse üdiks on ühekssaamine ja üksolemine. Armastuses sooritatud teenimine on Jumala tegu, siin pole midagi ühist tegudega õndsuse ostmisega. Siin pole tegemist välise, sisust lahutatud rituaaliga, vaid sisu väljendusvormiga. Armastusteod on Jumaliku armastuse viljad, mis tema koguduse puu võras end pakuvad: võta ja söö, see on minu tegelik ihu ...
Pole kirikut ilma diakooniata ega kogudust hoolivuse ja armastuseta. Võib olla igasuguseid inimkooslusi, aga nagu puud tuntakse viljadest, nõnda tuntakse ristiinimese usku tema tegudest: ennastkinkivast armastusest, mis end väsimatult ja kogu olevat päästvalt jagab. Armastuses ärkvelolek on ristiinimese loomupärane seisund, sellest uinumine tähendab eemaldumist enesest. Uni on äraolek, virgumine on teeleasumine, armastustegu on kohalejõudmine.
Nii manitsevad Jumala mehed ristirahvast valvama ja olema kained. "Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega" (Ef 6:14). Igal kiriklikul matusetalitusel loetakse Piibli sõnu: "Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu (ja teie ise inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju)!" (Lk 12:35). Kui palju on neid, kes teavad, mida selline korraldus tähendab? Paasaööl, mil Jumal tappis ära kõik egiptlaste esmasündinud pojad, pidid Iisraeli lapsed olema valmis silmapilk teele asuma: "Ja sööge seda nõnda: teil olgu vöö vööl, kingad jalas ja kepp käes, ja sööge seda rutuga – see on paasatall Issanda auks!" (2Ms 12:10–11).
Valmis ei pea olema üksnes ootamatu surma puhuks, vaid ärkvelolek peab saatma kristlast kogu aja. Pildid, mida kasutatakse, on erinevad: "Aga kõigi asjade ots on lähedal. Olge siis mõõdukad ja kained palveteks!" (1Pt 4:7), "Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata" (1Pt 5:8), "Teie aga, vennad, ei ole pilkases pimeduses, et see päev saaks teid tabada nagu varas. Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole öö ega pilkase pimeduse lapsed. Tähendab, ärgem magagem siis nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained, sest magajad magavad öösel ja joodikud on joobnud öösel. Meie aga, kes me oleme päeva omad, olgem kained, rõivastatud usu ja armastuse turvisega ning pääsemislootuse kiivriga" (1Ts 5:4–8).
Olgu ootamatu teeleminek, isanda pulmapeolt saabumine või varga varitsemine – mõte on sama: kristlased ei saa olla lõdvad. Sest nagu tänase pühapäeva juhtsalm ütleb: "Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!" (Lk 9:62).
Aamen