30.11.2008. Ps 24,7-10; Jr 23, 5-8; Rm 13, 8-12; Mt 21, 1-9 1. Advent. Andresepäev.
Sinu kuningas tuleb alandlikkuses.
Alandlikkus on midagi, mida tuleb ümber mõtestada. Liiga palju on selle sõna ümber taaka. Liiga palju on selles ka võltsi. Alandlikkus tuleb vabastada. Alandlikkus tuleb puhastada. Alandlikkus tuleb ülendada ja ausse tõsta.
Kas me suudame seda? Muidugi! Alandlikkusele tuleb läheneda alandlikult.
Sellega olen ma ära öelnud kõik, mida tahtsin täna öelda. Jääb üle ainult see ka ära seletada. Alandlikkusega on sarnased lood nagu jumalakartlikkusega. Tegelikult on nad sarnased kui mitte kogunisti samased mõisted. Meie hingeldaval ent ikka suuresti hingetuks jäänud sajandil, millelt oodati erakordset religioossust (see sajand tuleb religioosne või ei tule teda üldse mitte, kõlas ju üheksakümnendatel üsna sageli) ka sarnaselt vääritimõistetud ja põlatud mõisted. Kuidas eile meeldiks lause: alandlikkuses sünnib tarkus … või ilu. Aga vanasõnaks saanud: Jumala kartus on tarkuse algus?
Ometigi on see tõesti nii: kirikusse ei saa siseneda sadulas. Ka autost tuleb selleks välja astuda. Ning märgata, et see, kelle juurde tullakse, on mõõtmatult suurem sinust ja minust. Tuleb tunnistada ka, et ollakse sageli käinud eksiteedel ning pidanud oluliseks hoopis ebaolulisi asju. Siit tuleneb ka see, et Pühakiri avab vaid nende jaoks oma sügavama siseõue ning varjatud varakambrid, kes lähenevad talle tasase õpilase kombel, mitte vallutama ja haarama vaid paluma ja tänuga vastu võtma. Mitte teadaolevat tõestama vaid tabamatut taipama. Mitte igavledes vaid igatsedes. Iseend andes ja Jumalat vastu võttes.
Möödunud Pühapäeval ütlesin: laske end Jumala Sõnal puudutada kogetavalt. Jumala Sõna on elav ja tuline ja teravam kui kaheteraline mõõk, ütleb Paulus. Aga Jumala Sõna on ka hõljuv aur aasade kohal, laialipuistuv härmatis puudel, kose langemine ja liblika lend. Harjutage seda mitmekülgset, iga kord uuenevat kogemust niikaua, kuni ta hakkab ise teie juurde tulema ja teid üles otsima. See puudutus peab saama sama reaalseks nagu lapse käsi Su peos; nagu linnu tiivalöök vastu palet; nagu elu liigahtus südame all. Kas te proovisite seda kodus? Või jätsite jutluse kirikusse maha ning astusite kodu poole hoopis teiste mõtetega? Ja kui siiski proovisite, kas õnnestus? Kui ei, siis proovige. Aga tehke seda nii, nagu sõltuks sellest teie elu. Tegelikult ju sõltubki. See teadmine teeb alandlikuks.
Alandlikkuses ei ole midagi häbiväärset. Pühaduste alahindamises küll. Teiste inimeste alandamises samuti. Minule oli lahkuva aasta meeldejäävaimaks lauseks, mitte peaministri valimislubadus ega presidendi aastapäevakõne vaid Jokela koolitulistaja särgile trükitu. Mäletate seda? Ma ei unusta seda iial. See kõlas saatanliku jutlusena. Inimlikkus on ülehinnatud! Kas saab veel kohutavamalt väljenduda? Kas saab veel kaugemale eemalduda loodunäosusest ja iseenda inimlikkusest. See on alandlikkuse vastandpoolus: kõrkus. Meil tuleb paluda kõrkide eest. Ja ka selle eest, et me ise ei valiks alandlikkuse asemel kõrkust. Et hoiduksime pigem alandlike poole ning seisaksime nõrkade eest.
Selleks tuleb saada tugevaks. Aga mitte niivõrd ihult kui just vaimult. Tuleb ikka ja jälle kummarduda alla, et saaks üles tõsta neid, kes on langenud. Selleks tuleb olla kindlalt ankurdunud oma sisimas saladuses, oma sisekambris, oma palveruumis, kus elab meditatsioonis omaks võetud Sõna. Sõna kes on pärit Jumala juurest. Sõna, kes on Jumal. Sõna, kes sai lihaks Jeesuses Kristuses ning kes tahab lausa ennastületavalt saada lihaks ka Sinus.
On advendiaeg, ootuse aeg, tulemise aeg. Midagi täiesti uut on sündimas. Vaata ma teen kõik uueks, ütleb vägede Jumal. Sinu kuningas tuleb sulle tasane. Mitte asjata on advendiaja sõnum maailmale sündivast kuningast ühendatud alandlikkuse ja tasaduse sõnumiga. Mitte asjata siseneb Jeesus Jeruusalemma eesli seljas. Kui Jumal on nõnda maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja on andnud, kes alandusse sisenedes tagab, et ükski ei lähe hukka, kes temasse usub, siis mida on sul veel muud teha kui vakatada tema aujärje ees. Tõeline taipamine tuleb aga siis, kui söandad tasaselt silmad tõsta ning näed selle trooni tühjust. Ja siis lähed otsima kaotatud Jumalat. Käid läbi mered ja maad, kõrbed ja laaned, lossid ja kirikud. Ja kui jõuad kodusel köögilaual perele leiba lõigates teadmiseni, et see, mida oled otsinud kaugelt on tegelikult olnud kogu aeg Sinu juures, Su südame ligidal, on kogunisti olnud ise su südameks, varustades elu ja toiduga kogu inimkonda. Tuksunud laiali seda, mis on õrn ja tugev ühtaegu: armastust, mis on tugevam kui surm. Siis saad ühtaegu nutta ja naerda, tänada ja kiita. Ja see teeb alandlikuks.
See on imeilus.
Aamen