090830 Jh 9, 1-7, 16-20, 24-25, 34
Aegajalt on kuulda arvamusi, et kirik ei peaks sekkuma maailma asjadesse. Peaks tegelema liturgia ja sakramentidega. Jumalateenistust armastades ja mitte alahinnates pean niisugust vaatenurka valeks. Palveelule tuleb tähelepanu pöörata, sakramente tuleb tarvitada ja Pühakirja tuleb lugeda, aga see kõik on ikkagi vaid vahendiks kutsumise järgimisel, jõuvarude kogumisel ning säilitamisel, oma elu elusamaks elamisel. Elu väljund on ikka tegu, hoiak, otsustus. Aidaku meie teod, hoiakud ja otsustused kaasa elu elusamusele, kogukonna sidustamisele, ühiskonna ja üksikinimese tervendamisele ning toitmisele.
Jeesus oli teoinimene. Kui keegi tahab vastu vaieldes toetuda Piibli autoriteedile ning teeb seda Marta ja Maarja loole toetudes, siis ütlen ette ruttavalt, et see ei ole mõistlik. Jeesus noomis küll Martat, kes toimetas ja talitas palju, sellal kui Maarja istus Jeesuse jalge juures ning kuulas õpetust, aga ta noomis mitte tegude tegemise vaid ebaolulise sahmerdamise pärast ning olulise silmist kaotamise pärast. Jeesus oli ülimalt eesmärgile (Jumala riik) keskendunud ning kõik ta teod viisid sellele lähemale, aga see ei tähendanud eemaldumist inimesest. Isegi kuulsad laused „las surnud matavad oma surnud“ ja „kes on minu ema ja vennad, need on need, kes teevad mu isa tahtmist“ ei tähenda elu edendamisest ja inimkonna tervendamisest eemaldumist vaid pigem just selle kaudu eesmärgi saavutamist. Imeline eesmärk, mida teostatakse inimesi märkamata, neist hoolimata või neid ära kasutades, muutub ebajumalaks, mis lömastab langedes oma kummardajad.
See, kes ütleb end armastavat Jumalat, aga ei näe oma venna häda, see valetab ja Tõde ei ole tema sees. Mida iganes olete jätnud tegemata ka kõige väiksemale, alandatumale ja hüljatumale, seda olete jätnud tegemata Jumalale ja Tema Riigile.
ROHKED TERVENDAMISLOOD Pühakirjas on ilmselge märk nii inimeste vajadustest kui ka sellest, et need vajadused ei jää märkamata Jumalal ega tohi jääda märkamata ka Jumala inimestel. Inimene tahab olla terve, ta vajab tervist, nii vaimset kui füüsilist, moraalset ja emotsionaalset, ning me kõik saame olla üksteisele selles tervenemises toeks. Me ei pea eeskuju võtma nendest, kes teise inimese viga või valu nähes hakkavad analüüsima põhjuseid selleks, et ise kaasvastutusest vabaneda või lihtsalt mitte midagi teha. Vaadeldes kannatust karistusena pattude või valede valikute eest, vabastatakse end pahatihti kaastundest, hoolivusest ja abivalmidusest jättes kannataja kannatama ning siirdudes ise rahulolusse oma eksimatuse ja heaolu pärast. See on vale valik.
Vale on jääda ka kalkuleerima ning arutlema, piirduda teooriaga, seda rakendamata. Variserid hakkasid imelist tervendamist nähes polemiseerima selle üle, kas see, kes aitab, tervendab ja hoolib hingamispäeval, saab ikka olla õige usklik inimene. Nende keskel tekkis lahkmeel rõõmu ja tänu asemel. Hakati andma hinnanguid ebaolulisest lähtuvalt: kas aeg tervendamiseks oli õigesti valitud, kas koht oli õige, kas tervendatu oli seda väärt ja lõpuks isegi, kas see, kes head tegi oli õige seda tegema. Nad kuulasid üle tunnistajaid ja tervenenu vanemad ning heitsid ta lõpuks kogudusest välja. Hirmust neile tundmatu ja mõistetamatu ime ees püüdsid nad sellest vabaneda. Nende ees oli lahendus, aga nad nägid selles probleemi. Pikaajalise mittenägemise asemel pidasid nad probleemiks nägemist, pimeduse asemel valgust. Kõrvaldades tervenenu kogudusest näisid nad juhinduvat maksiimist: pole inimest pole ka probleemi. Tegelikult on vastupidi.
Abi tuleb anda sellele, kes seda vajab, siis kui ta seda vajab ja sellisel kombel, et see toimiks. Abi peab olema tõhus, mitte ainuüksi abistaja südametunnistust vaid ka vastuvõtja valu vaigistav. Pole mõtet polemiseerida, kas abipäev on kolmapäev või pühapäev, sest vaata nüüd on päästepäev; just nüüd ja praegu on Sinu hetk ja kui Sa selle oled mööda lasknud, jääd oma võimalusest ilma.
Teod, mida teen Isa nimel, need tunnistavad minust (Jh 10, 25). Tegematajätmised teevad sedasama. Sa pead tegema selle tegusid, kes on Su maailma kutsunud, ellu läkitanud. Nii kaua, kuni veel on aega antud.
Aamen
Anne kirjutas mulle:
Meie teod ei saa olla paremad kui oleme me ise. Ja ometi ei räägi meie piiratud eneseväljendus kogu tõde. Iniminstitutsioonid, milles oleme ja töötame, riknevad. Teod, mida läbi raskuste koopast valguse kätte tassime ei tundugi päikesepaistel enam nõnda üllad. Kõigel on küljes patuahela mõrkjas lehk, millele erilist tähelepanu pööramata, kanname me ikka veel joovastavat rõõmu ja ränka higi Valguse ette. Vahel mõeldes mõttest, vahel kaheldes, kuid ikkagi meeleparandust otsides, Püha Vaimu anudes ja iseennast muutes tegutseme me selleks, et oleks võimalik vastu võtta rahu, mille Jumal meile on tõotanud, kui võtame vaevaks täita tema tahet.
Seega, milline osa on inimeses kõnekam - kas tema teod või isiksus? Teod on hindamiseks välja pandud kõigile, kuid isiksus ainult neile, keda me kutsume omadeks Kelle juuresolekul oleme me sageli vabad, kuid keda me hingesopis kardame, sest nemad teavad kõige rohkem siin ilmas, kes me oleme. Me kardame hinge kraapivat valearusaama, et oleme eksinud, pahatahtlikud. Me ei taha tunda, et meie üle on ebaõiglaselt kohut mõistetud, sest iga isiku pihta loobitav arvamusnool on sellega mürgitatud. Kuid läbi arguseloori piinab meid uudishimu: kes ma olen? Kas nad ikka mõistsid mind, armastavad mind. Kas ma olen vajalik? See on inimlik tagasiside vajadus.