092807 Mt ja Jk 2, 14 – 18.
Mitte terved ei vaja arsti vaid haiged... inimesepoeg tuli otsima ja päästma kadunut...
Me teame, millega seoses ja kellele need sõnad öeldi. Jälle on kohal kohtumõistjad: need, kes end teistest paremaks peavad. Omapärane tõug, kes põlastab langenuid ning ei tee samas sammugi lamajate tõstmiseks porist. Ei ulata kätt sellele, kes palub ega anna sellele, kes anub. Ometigi võiksid ja peaksid just nemad olema varustatud võimaluste vööga, mille sobiva otsa heitmine uppujale tagab tuleviku. Tegematajätmine aga võtab selle nii neilt kui teistelt.
Ka tänased variserid varjavad end koodeksite ja kombetalitustega. Kerge on mõista välja trahve nendelt, kes rahapuudusel ühissõidukis piletit ei osta, üüri ära ei maksa või elektriarvet ei tasu. Kuigi väljamõistja teab, et kättesaamine on sama hea kui võimatu, teeb ta siiski juriidiliselt korrektse otsuse. Niisugused kuhjuvad võlad ei motiveeri aga ei tööd otsima ega tegema ning kujundavad elanikkonnas sookihi, milles upuvad väärtused ja unistused. Inimestest rääkimata.
Samas on aga need kohtumõistjad ja teised nendega solidaarselt toimetavad kombekad inimesed moraalselt haiged. Ja seetõttu puudutab Jeesuse tulek ka neid. On vaja vaid üht: pöördumist ja kahetsust ning nad võivad osa saada lunastusest. Nii nagu see läks Matteusega, nii nagu see läks Sakkeusega. Nemad ei klammerdunud omaõigusesse, ei eelistanud kohtumõistmist armust õigeks mõistetusele. Ja nad said osa suurimast, mis inimesele osaks võib saada: hingelisvaimsest avatusest ja täitumusest. Vaimust, mis vabastab ja annab väe.
Meie teame, mis meie hingele hea on. Me teame ka, et oma jõust ja tarkusest on vähe ka siis kui seda palju on. Seetõttu palume jätkuvalt Jeesuse ligiolekut, tema päästet nii endile kui oma rahvale. Kohtumõistjatele ja kohtualustele. Sest viimselt seisame kõik tema ees.
Tagarääkijate müür lahutas nende südamed päästest. Ärapöördumine Jeesusest takistas nende pöördumist, sulgumine avanemist. Kui nad küsisid, siis nad küsisid valesid asju, sest nende hoiak oli vale ja muutis valeks kogu nende näiliselt kõlbelise elu. See on kahetsusväärne, sest tegelikult tahtis ju enamus neist siiski parimat: seaduse püsimist ja austamist, korda ja korrastatust ühiselus, perede püsimist ja omandi kaitstust. See kõik ei evi aga vähimatki väärtust siis kui tuleb seista oma Issanda ees: kas tema poolel või tema vastaspoolel. Siis ei ole olemas enam leebet ilmalikku kristlust kui tolerantset maailmavaadet, ei ole enam meest ega naist, ei ole venda ega õde, isa ega ema. On vaid usk või selle puudumine. Nii see või teine saab väga nähtavaks tegudes, mida oled teinud või tegemata jätnud.
Näita mulle oma usku ja mina näitan sulle oma – ütleb Issanda vend Jaakobus kiideldes. Mida ta saab näidata? Kogudust, mida ta on teeninud. Hingehoiutööd ja karjasekirju. Aga ka halastustegusid, hoolekande korraldamist, diakooniat. Eks kuulu ju temale sõnad: Puhas ja laitmatu jumalateenistus Jumala ja Isa ees on see: vaestelaste ja lesknaiste eest hoolitseda nende viletsuses ja hoida ennast maailmast reostamatuna. Nõnda nagu ihu ilma vaimuta on surnud, nõnda ka usk ilma tegudeta on surnud.
Ometi on ka kirikus kohatav vaimulaad, mille kohaselt piisab usust küll. See on kitsi vaimulaad. See on talentide mahamatja, mitte nende kasutaja vaimulaad. See ei ole ressursside kasvataja vaimulaad. Ja lõpuks on see mitte oma kutsumise väärika järgimise vaid vastutusest ja ohust kõrvale puikleja vaimulaad. Sama Jaakobus ütleb: sina usud, et Jumal on ainus. Sa teed hästi. Ka kurjad vaimud usuvad seda ja värisevad. Aga küsimus on, mida sa ise teed, mitte oma õndsuse ega ärateenitud tasu pärast vaid armastuse võla pärast. Selle pärast, mida Jeesus sulle on teinud. Selle pärast, et seda tohutut sinu kasutusse antud vara õigesti kasutada. Sellepärast, et õigustada usaldust. Sellepärast, et tema armastust edasi kanda.
Aamen