091025 Ps 145, 8-13; Am 7, 10-15; Jh 13, 16-20; Gl 4, 12 -20
Jeesuse saadikud.
Reetmise lugu, tõerääkimise lugu ja saadikute au.
Olen kuulnud sageli inimesi ütlevat: kui oleksin seda (või teist tagajärge) ette teadnud, siis oleksin talitanud hoopis teisiti. Spekuleeritakse ka selle üle, mis oleks võinud juhtuda, kui 1939 aastal oleks keeldutud Venemaa baase Eestisse lubamast või kui oleks 1941 tõsisem vastuhakk toimunud. See meenutab vahelejäänud vargapoisse, kes sageli ohivad ja puhivad, mõeldes, et oleks ette teadnud, et vahele jääme, ei oleks keldrisse moosijahile läinud. Sageli aga teatakse, mis ühe või teise üleastumise tagajärg on, aga proovitakse siiski: ehk läheb seekord õnneks. Vahel ka läheb, aga mitte alati. Mõni inimene ületab kümneid ja isegi sadu kordi vales kohas tänavat, enne kui auto alla jääb ja mõtleb haiglas: oleks ma teadnud, et auto tuleb, ei oleks ma seda teinud. Palatikaaslased võivad talle öelda, et oleks on paha poiss, kelle peale pole mõtet loota.
Need on kõik välised, käitumuslikud valikud, mille vahel võib valida ja vale valiku tagajärg on küll valu ja kannatus, võib-olla ka hukkumine, aga mitte midagi hullemat.
Mõne saabuva katsumuse ja sellega liituva kannatuse etteteadmine on aga proovikiviks. Proovikiviks selles mõttes, et kas suudetakse jääda truuks oma missioonile, sisemisele kutsele, peamisele eluhoiakule, isiksusele, minapildile ja väärtushoiakutele, millest inimese „mina” koosneb ka siis, kui ta neid sõnastada ei oska. Truuduse ja tõe vastandumine kohandumisele, reetmisele ja iseenesest eemaldumisele.
Palgaliste prohvetite ja kutsumuslike tõekuulutajate vastuolu ilmneb nii Vanas- kui Uues Testamendis. Prohvetliku kuulutuse sisu on sageli sotsiaalne, ka sotsiaalkriitiline. Mitmed prohvetitest on otseselt valitsejate nõuandjad. Nõunike hulgas on ikka olnud neid, kes kiidavad valitsevaid kuningaid, peaministreid ja linnapäid ainuüksi seetõttu, et need on parajasti võimul. Ja on ka neid, kes räägivad lihtsalt tõde, meeldigu see siis või mitte. Samasugune vastuolu on ka Aamose ja Amasja vahel. Vana Testamendi prohvet Aamose lugu on näiteks ja eeskujuks läkitatu truudusest.
Aamos ei saa jätta teatamata kuningat ja rahvast ees ootavast vägivaldsest ja kannatusrikkast ajajärgust. Ta teab, et see, mida ta teeb, toob talle enesele ebameeldivusi ja ohustab ta elu, aga tõde on olulisem. Reeta oma identiteeti, oma baasilisi eluhoiakuid ja sattumusi oleks nii vale, et see teeks temast kellegi teise, kes talle olemuslikult võõras. Teeks valeks tema enese. Aga ta on Tõe seest.
Sama lugu on ka Uue Testamendi Hea Sõnumi kandjatega, Jeesuse ja tema õpilastega, kellest saavad sõnumiviijad, tuletoojad pimeduses. Kui Jeesus Johannese evangeeliumis teab, et keegi, kes tema poolt antud leiba sööb, pöördub tema vastu, siis pole juttugi sellest, nagu tahaks ta reetmist vältida või ära hoida. Need sõnad on ta öelnud Suure Neljapäeva õhtul, vahetult peale seda, kui ta on pesnud oma õpilaste jalad ning seadnud laua viimaseks söömaajaks valmis. Kohe ütleb ta selgelt ka seda, et üks õpilastest reedab ta; kohe õnnistab ta leiba ja veini; veel loetud minutid ja Juudas lahkub öösse. Keegi ei tee katsetki teda kinni hoida. Jeesus kordab üle armastuse õpisõna – nagu mina olen teid armastanud, armastage teiegi üksteist – ning keskendub oma Testamendile: õpetab palvetama oma õpilasi ja palvetab ise nende eest.
Siis tuleb kõik ülejäänu: relvi täristavad sõdurid, reetmine ja vangistamine, kohtufarss ja hukkamine. Olud, millele vastuhakk oleks kangelaslik ning mille eest põgenemine oleks tavaline. Jeesus ei tee kumbagi.
Sellisena ta ajalukku lähebki ja hakkab muutma Aja Lugu. See lugu ei ole siitpeale enam ainult kangelaste lugu, lahingute võitjate lugu, rikkurite ja ahnurite lugu vaid üha eredamalt joonistub mulla ja vere massi raskemeelsele taustale terendava heleda vaimu, halastuse ja ennastohverdava armastuse lugu. Selle lugu, kes ei ole siit maailmast ning ei pea seetõttu tingimusteta täitma selle maailma reegleid, kes valitseb inimmeeli mitte propagandatrikkide ja ihade kaudu vaid usu, lootuse ja armastuse kaudu. Ahnurite ja valeprohvetite, vägistajate ja vallutajate võidud jäävad lummama neid, kelle Jumal on omamine. Mõned neist tahavad omada ka Jumalat ennast. Mõned peavad Teda üleliigseks, aga nüüdsest peale sünnitab aeg ka neid, kes võivad olla küll haprad oma lihas, aga jäävad võidukaiks vaimus. Siin seal sünnib inimesi, kes mäletavad loojanäosust ning tunnistavad sellest oma eluga. Nende hulgas saab olema pühakuid, eremiite, luuletajaid ja armastajaid, aga neid ühendab teadmine, et aeg ja ajalised võidud kaovad, aga ehedad hetked avavad end igavikule, inimeste ennastandev ja unustav kohtumine üksteisega transtsendeerub ja elab edasi Jumalas.
Mingil kombel on tegu ilmutuse kandjatega, saadikutega, kes väljendavad ja teenivad Jumala Au. Nad ei pea oluliseks arvamusi, oletusi ja tõestusi, teisejärguliste asjade kuhjumist, sest neil on kaasas peamine: kogemus sakramendist, sellest, mis toidab nende tingimusteta antud jaa – sõna elavale tõele. Õrnale lapsele lumesajus, alasti kuningapojale, koidikule ja südaööle. Kõigele, mis ise on tõene ja vastuoludeta oma olemuses, kuid mis tekitab oma puhtuses vastuolusid ümbritsevas ilmas. Saadikud tulevad ja lähevad, pole oluline kust ja kuhu, aga nad jätavad maailmale oma sõnumi. Ja selle maailma lugu ei ole enam endine. Mustale mullale poetatud viljateradest tärkavad rohelised võrsed, mis elavad oma elu, laulavad oma laulu, kuni poetavad uued seemned mulda. Siis katab lumi maa, jänesed ja kitsed joonistavad sellele oma jäljekirja, tuleb uus kevad ja suvi ning maa rohetab lootuseküllaselt. Muld ei ole enam lihtsalt muld vaid on põlluks saanud; üksikute seemnete asemel on vili, mis toidab paljusid. Keegi murrab ahju ees istudes teisele leiba ning südamel on soe. Võta ja söö, see on minu ihu. Võta ja koge, see olen ma ise. Ma ei ole reetnud oma olemust, taevanäosust ja vaimset kodumaad.
Selline on saadiku lugu ja saadiku au. Olla toiduks, tervendajaks ja puhastavaks väeks selles maailmas olemata ise sellest maailmast.
Aamen