EELK Tallinna Peeteli Kogudus


Ajalugu

"Issanda tahtmine...

...oli, et kogudus asutas oma tööpõllu Pelgulinna", need sõnad seisavad ülestähendatuna koguduse kroonikasse aastast 1936.

Krunt, millisel kirikuhoone täna asub, on saadud kingitusena tolleaegselt Tallinna Linnavalitsuselt. Kõigel sellel on aga oma eellugu.

EELK Tallinna Peeteli koguduse asutamiskoosolek peeti 23. aprillil 1927 Tallinna Linnamisjoni ruumes. Järgmisel peakoosolekul, 29.mail valiti koguduse nõukogu ning esimeseks õpetajaks Hermann Hansson. Jumalateenistusi peeti esialgu Rootsi-Mihkli kirikus, lühikest aega ka Toomkirikus. Kui 1930 aastal koguduse liige Gotlib Luss kogudusele krundi kinkis (Väike-Kalamaja 5), siis võttis koguduse nõukogu vastu otsuse ehitada oma kirik ning koguda selleks raha. Kahjuks ei osutunud nimetatud aadressil kiriku ehitamine siiski võimalikuks. Viis aastat oli Peeteli kogudus pidanud jumalateenistusi Pelgulinna palvemajas Tarabella tn. 26, endise makaronivabriku hoones.

Hermann Hansson (1927-1929)

Hermann Hansson

23. mail 1937 pühitses Piiskoplik Vikaar Hans Kubu ehituskrundi Preesi tn. 5/7, ning 13. juunil toimus pidulik nurgakivi panek uuele kirikule praost Kubu ja koguduse õpetaja Roderich Bidderi osavõtul. Töö edenes vahelduva eduga, aeg-ajalt tekkisid seisakud raha puudumise tõttu. On oluline mainida, et Tallinna Peeteli kirik on valminud annetustest ning küllap suuresti tänu tolleaegse õpetaja Bidderi vaimujõule, kes kutsus inimesi ohvrimeelt üles näitama. Suurima annetuse tegi vabariigi president K. Päts 20 000 krooni, et kirik saaks torni. Koguduse kroonika on säilitanud loo lesknaisest, kes saunaraha arvelt kokku hoides tõi 5 krooni kiriku ehitamise tarvis. Projekti autor oli arhitekt Sacharias.

Roderich Bidder (1929-1939)

Roderich Bidde

1938. aasta IV advendipühapäeval pühitses piiskop H. B. Rahamägi vastvalminud Tallina Peeteli kiriku. See oli esimene ja paraku ainus kirik, mis esimesel iseseisvusajal Eesti Vabariigis Tallinnasse ehitati. Kirik oli hubane ja tolle aja kohta üsnagi moodsa lahendusega altarimaali asendasid kolm vitraažakent kiriku otsaseinas. Kirikuhoone põhjaküljes paiknes ruumikas ja mugav kogudusemaja, mille teisel korrusel asus õpetaja korter. Kiriku keldriruume kasutasid Pelgulinna noored.

Karl Tiit (1939-1941)

Karl Tiit

Nõukogude okupatsioonile järgnenud aastatest pole palju kõnelda. Kuigi kroonikas on mainitud mitmeid raskusi koguduse elus, jätkati Jumala abile lootes ja tõotusele tuginedes ometi Tema Sõna kuulutamist.

1944. aasta 9. märtsi öösel pommitamise käigus purunenud vitraažaknad asendati Niguliste kirikust pärit altarimaaliga. On arusaadav, et tollal valitsenud ideoloogia survel koguduse liikmete arv vähenes ning majanduslikud tingimused halvenesid tunduvalt.

1962. aastal Tallinna Linna Töörahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu otsusega Peeteli kogudus ühendati Tallinna Toomkogudusega ning Peeteli kirik anti kasutada Eesti Telefilmile. See oli üks vähestest kirikutest, mis Eestis nõukogude võimu ajal suleti. Koguduse juhatuse esimees ja õpetaja Mihkel Liikane keeldusid üleandmis-vastuvõtmisaktile alla kirjutamast.

Eesti Telefilm rajas Peeteli kirikusse võttepaviljoni ja filmistuudio. Selleks oli tarvis kirikuhoone sees- ja välisilmet tundmatuseni muuta, õigem öelda lagastada Pühakoda. Kiriku varad osaliselt rekvireeriti, osaliselt tassiti laiali. Kaduma läks kirikukell, orel, altar, kantsel, pingid - praktiliselt kogu sisustus. Kiriku aknad müüriti kinni, koorirõdu eraldati kirikusaalist vaheseinaga, 1970.aastatel lõhuti ka tornikiiver. Kavas oli kirik ümber ehitada kinoks - plaan, mis õnneks ei täitunud.

Eesti omariikluse taastudes ja teisenenud ühiskondlik-majanduslikes oludes Eesti Telefilm kasutamiskõlbmatuks muutunud hoonet enam ei vajanud ning andis Peeteli kirikust allesjäänu tasuta kasutada EELK Konsistooriumile. Täielikult oli amortiseerunud kütte- ja kanalisatsioonisüsteem, lagunenud katus jne. Kaks aastat olid Peeteli kirikus EELK Diakooniakeskuse ruumid.

27. mail 1993. a. peeti EELK Tallinna Peeteli koguduse taasasutamiskoosolek. EELK Kirikukogu otsusega taastati Tallinna Peeteli koguduse kuuluvus EELK koguduste perre. 1994. aasta jooksul tagastas Eesti Televisioon Peeteli kiriku Konsistooriumi kaudu õigusjärgsele omanikule Peeteli kogudusele.

Alates 1993. a suvest toimuvad jumalateenistused taas. Koguduse õpetajateks on olnud G. Piir ja J. Aus. 1996. a. 1. veebruarist kuni tänaseni on koguduse õpetajaks Avo Üprus.

Õp. Avo Üprus on toonud endaga visiooni sotsiaalkirikust, mille kohaselt peab sotsiaalselt tundlik, avatud ja aktiivne kirik kujunema oma kogukonna integraatoriks ja tervendajaks. Ühiskonna tervendamine ja jõustamine on võimalik vaid inimeste vajadustele vastates. Moraaliteoloogia kohaselt on õige alustada nendest, kes vajavad meie abi kõige enam.

Peeteli kogudus on algatanud mitmeid tegevusi tänavalaste, töötute ja kodutute abistamiseks. Õpetaja on osalenud ja osaleb praegugi nii linnaosa sotsiaal- ja korrakaitse komisjonide töös kui ka linna arengukava koostamises. Peeteli koguduse kirikust on saanud sotsiaalkiriku mudel üldkiriku tarvis.

1997. a. kevadel alustas kogudus tööd Põhja Tallinna tänavalastega. Alguses käidi kohapeal - Kopli liinidel - regulaarselt igal nädalal, kaasas külakostiks toidupakid, soojad rõivad, tekid-padjad. Vanemlikust hoolitsusest ilma jäetud laste usalduse võitmine polnud kerge. Sinna, kus nad tegelikult elasid, viisid nad meid alles paari nädala pärast. Seal nähtu sundis viivitamatult tegutsema ja juba sama aasta suvest käivitati Peeteli kirikus projekt "Nad on olemas", mida vedas diakooniatöötaja Nelli Vahter. Septembrikuus alustasid vabatahtlikud, noored kodutud mehed ja vanglast vabanenud kirikus remonditöödega. Seda ilma raha ja riikliku toetuseta, üksnes eraannetajate ja organisatsioonide toel. Töö lastega jätkus samal ajal tänaval.

Kolm kuud väldanud ehitustöö tulemusena avas 23. detsembril 1997. a. uksed tänavalaste päevakeskus, mis rajati kirikuhoone teisel korrusel asuvasse algselt kirikuõpetajale mõeldud ja nüüdseks vastremonditud korterisse.

Sellele algatusele ja sellest võrsuvale, andis õnnistuse tollane EELK assessor ja tänane peapiiskop Andres Põder. Lastel oli küll koht, kus päeval olla - nad said siin süüa ning neid raviti, kuid kooli nad aastase töö tulemusena ei jõudnud.

1998. a. oktoobris valmis lahkete annetajate abiga päevakeskuse dušširuum ja laste hügieenitingimused paranesid tunduvalt.

Kuna kaheaastase töö tulemusena oli siiski veel lapsi, kes kooli ei jõudnud, siis pakkusime neile võimalust kirikus elada. Eeltingimuseks oli see, et nad andsid oma nõusoleku hakata iga päev koolis käima.

1999. a. jaanuaris tulid esimesed kaks tüdrukut, paari nädala pärast tuli veel 4 last ning 1999 a lõpus elas teisel korrusel juba 12 last. Ruumipuudusel võeti kasutusse veel remontimata koorirõdu ja sinna ehitati lastele magamistoad ja pesemisruumid. Saksamaa sõbrad andsid raha materjalide ostmiseks ning Soome-Rootsi sõbrad tasusid remondi maksumuse.

Päevakeskus lastele, kes ei olnud veel valmis kooliteed jalge alla võtma või kelle kodune olukord lubas kodus elamist jätkas samal ajal tegevust kirikusaalis. Nii laste kui ka koguduse liikmete tarbeks ehitati 1999 aastal kiriku peakoridori uus pesemisruum ja WC. Vanematele poistele, kes olid koolitee alustamiseks juba liiga suureks sirgunud, anti võimalus elada kiriku keldris. Koguduse poolt oli see julge samm ja suur usaldus, jätta noored omapead majja. Aga tänu nende 1,5 a. tööle, mille tasuks oli vaid kauss suppi ja katus pea kohale, sai sentimeeterhaaval puhastatud kirikusaali ja koridori seinad vanast õlivärvist ning lahtiraiutud kiriku aknad. Raha akende avamiseks kogusid kolm Norra meest, kes mootorratastel ringi sõitsid ja selle projekti tarbeks raha kogusid.

Vajadus päevakeskuse ja korraliku köögi järele oli endine. Seetõttu kandusid remondi- ja taastamistööd üle keldriruumidesse. 1999-2000 töötasid ja elasid päevakeskuse vanemad poisid kiriku keldris, lammutades samal ajal suurte haamrite ja kirkade abil vana betoonpõrandat ja vaheseinu ning eemaldasid keldri seintelt vana õlivärvi. Ehitusfirma alustas töid 2000 aasta juunis ja 2001. a. aprillis avati Peeteli kirikus tänavalaste päevakeskus ja turvakodu. Sedapuhku andis tehtule õnnistuse EELK nimel piiskop Einar Soone.

Jaanuaris aastal 2000 loodi Peeteli kiriku juurde Kristlik Sotsiaalkeskus. See on mittetulundusühing, mille allstruktuurideks on juba eelpoolmainitud Kristlik lastekodu ja Tänavalaste Päevakeskus Turvakodu.

2002. a. käivitati projekt "Tänavalaste integreerimine Eesti ühiskonda". Selle esmaseks eesmärgiks oli hoida riskilapsi eemal tänavaelust ja sellega kaasnevast narkomaaniast ja kuritegevusest, integreerides neid Eesti sotsiaal-, haridus-, kui ka tervishoiusüsteemi. Kaugeleulatuvamalt peeti silmas panust kogu ühiskonna turvalisemaks ja tervemaks muutmisel, s.h. võimalused omandada korralik haridus koos toimetulekuoskustega.

Kirikuruumides, endises kojamehekorteris, asub ühing "Ohvriabi". "Ohvriabi" on kuriteoohvrite toetamiseks loodud mittetulundusühing, mis asutati 1. sept. 1994. aastal. Ühingu eesmärgiks on olla tugiisiku kaudu kannatanule nii kaua toeks, kui ta saab jälle normaalselt edasi elada, olles muutunud tugevamaks läbielatud valusa kogemuse kaudu. Kõik ühingu poolt osutatavad teenused on tasuta. Õigeaegne abi hoiab ära ohvri iseseisva toimetuleku halvenemise ja ka võimaliku töökaotuse. Koguduse liikme Aet Urbas`e sellealane töö leidis tunnustamist 2006 aasta 5. detsembril, rahvusvahelisel vabatahtlike päeval, kui vabariigi president T. H. Ilves andis üle rinnamärgi ja aukirja. Aet`i südameasjaks on lapsed, eriti puuetega lapsed. "Ohvriabi" tööd koordineerib Kersti Lootus.

Alates aastast 2005 on taas alustatud suuremahuliste taastamistöödega, et anda kirikuhoonele nii seest- kui väljastpoolt tagasi selle esialgne ilme. Suvel 2005 võeti maha raske kivikatus, mis ohustas katuse kandekonstruktsioone ning asendati plekkkatusega (tahvlitega). Suvi-sügis 2006 oli ehitusettevõtte "Tarrest Ehitus" töömeestele eriti töömahukas. Lammutati maha Eesti Telefilmi ajal kirikusaali ehitatud vahelagi ning taastati kaunis võlvlagi. Paranes akustika ning kirikusaali valgustus.

Täna, seistes kirikuesisel või kaugemal ning tõstes oma silmad üles taevaavaruse poole, näeme seal kõrgumas uut, algsele üsna sarnast tornikiivrit. Uus tornikiiver on pea kümne meetri kõrgune ja paistab lahedasti kätte ka Toompeale, andes tallinlastele ja linna külalistele teada, et Pelgulinna pühakoda kosub ja kasvab. Tornikiiver tõsteti paika 21. nov. 2006.a sombusel keskpäeval. Tornikiivri tõusu olid hingevärinaga jälgimas teiste külaliste seas Tallinna praost Gustav-Peeter Piir, linnapea Jüri Ratas, Boris Dubovik ja Olav Liivik Kultuuriväärtuste Ametist. Koguduse eakaim, 95-aastane Agnes Obrandt, ei pidanud sel päeval liigseks sündmusest isiklikult osa saada. Asunud aegsasti kirikuteele nagu igal pühapäevalgi, jõudis ta kohale varakult. Seadnud enese jahedas novembriilmas toolile mugavasti istuma, mähkis ta end tekkidesse ja jäi ajaloolist hetke ootama. Tornikiivri tõusu saatsid koguduse kammerkoori kaunis mitmehäälne laul ning Agnese heldimuse- ja rõõmupisarad.

IV advendiaja pühapäeval, mis aastal 2006 sattus ajaliselt ühte jõululaupäevaga, pühitses EELK peapiiskop emeeritus Kuno Pajula hommikusel jumalateenistusel kirikusaali.

Kiriku renoveerimistööd jätkusid 2007 - 2009 aastal hoone fassaadi korrastamisega.

Alates 2008. a. toimuvad koguduses igal laupäeval ka venekeelsed jumalateenistused kus teenivad Oleg Sevastjanov Narva Aleksandri kogudusest ja diakon Eha Kraft.

Koguduse elu rikastavad peale jumalateenistuste veel kahel neljapäeval kuus toimuvad õhtupalvused ja memmede hommikud. Koguduses on kammerkoor, lasteansambel ning pühapäevakool. Heaks tavaks on saanud iga kuu esimesel pühapäeval jumalateenistusjärgne osadus kohvilauas, kus peetakse meeles käesoleva kuu sünnipäevalapsi.